10 veebruar, 2011
8 veebruar, 2011
23 jaanuar, 2011
13 detsember, 2010
Koidutäht 3-8
3
Istusin lennukis. Ma ei vaadanud aknast välja, et näha oma kodulinna. Selle asemel keskendusin maandumisele. Teine lennusõit elu jooksul ei olnud möödunud just kõige rahulikumalt. Kõigepealt ilm mis väljas oli. Mingil hetkel muutus päikseline ilus varasuvine ilm üheks suureks halliks vihmapilveks. See oli justkui omamoodi märk sellest mis mu hinges toimus. Inglismaal oli kõik nii ilus ja hea olnud. Viimane aasta, või õigemini viimased 10 kuud olid ideaalsed olnud. Ainus mis seda varjutas oli eemalolek vennast. Kuid me rääkisime palju skypes ja kirjutasime teineteisele sadu e-meile. Mikael kirjutas mulle ainult headest asjadest. Tahtsin loota, et kõik on päriselt ka hästi.
2 november, 2010
Koidutäht 1,2
Surusin käed kõrvadele, et vaigistada lärmi, mis ülejäänud korterist kostus. Liiga purjus inimesed ei suutnud enam oma tegusid ja veelvähem sõnu kontrollida. Mingi naine karjus vahetpidamata vene keeles kellegi peale ning üks mees üritas laulda. Ta oli alustanud sama laulu juba kümneid kordi, kuid ei jõudnud esimestest ridadest kaugemale ning juba hetke pärast alustas ta uuesti. Kuulsin kuidas keegi õige minu lähedalt möödus, komistades esikus jalanõude otsa ning kukkudes kolinal kapi pihta milles ma ennast peitsin. Pigistasin silmad kõvasti kinni ning ümisesin mõttes ühte lastelaulukest, mida olin kunagi lapsepõlves kuulnud. See oli minu mälestustes nii helisev ja ilus. See oli särav, puhas ja turvaline.
Inimene esikus ei liigutanud ennast. Keegi ei pannud tähele, et ta oligi sinna pikali jäänud. Samas muutus möll elutoas suuremaks ning ma sulgesin ohates inglise keele õpiku. Sõnade õppimisest ei tulnud midagi välja. Taskulambi olin juba ammu kustutanud, et mitte oma asukohta reeta. Ega kellelgi ei tulnud meelde mind otsida, aga samas ei võinud kunagi teada, kes sulle öösel voodikaaslaseks sattus. Loomulikult ilma, et ta ise oleks tähele pannud, et selles voodis veel keegi magab.
Lihtsam oli siis kui Mikael kodus oli. Kuid täna teda polnud. Ma polnud teda peale kooli märganud. Kuna oli ema palgapäev, kartsin koju minna. Veetsin enamuse õhtupoolikust lihtsalt koolimajas. Natuke aega raamatukogus õppides, mõnda aega lihtsalt mööda koolimaja jalutades. Siis väheke vetsus peidus istudes kuid lõpuks olin ikkagi sunnitus kodu poole astuma hakkama. Koolimaja pandi esmaspäeviti alati kell seitse kinni.
Minu kodu asus koolimajast paari bussipeatuse kaugusel. Kõndisin sinna kõige suurema ringiga mida oskasin välja mõelda, kuid lõpuks olin ikkagi oma tänava otsas. Vaatasin eemalt paistvat kodumaja ja lihtsalt seisin seal. Ootasin millal minu ja Mikaeli toas tuli põlema läheks. See väike tuli seal akna juures. See, mis ütles mulle alati, et on turvaline koju minna. Kuid see tuli ei süttinud. Vähemalt mitte täna.
Paar maja enne minu maja oli väike pargike ja pingid, kus sai istuda. Istusin seal ning vaatasin kuidas minust möödusid autod ja inimesed. Kõik ruttasid kuskile. Tõenäoliselt koju. Emad koos lastega. Noored armunud paarid, vanad inimesed. Kõik läksid kuskile. Paljudel olid käes poekotid. Nende nägemine oleks mulle pidanud meelde tuletama, et ma pole veel õhtust söönud. Tegelikut, siiski sõin koolimajast lahkudes ära sööklast võetud leivatüki. Kuid see ei täitnud eriti kõhtu. Kuid nälg polnud hetkel peamine.
Ma vaatasin kuidas akendes süttisid tuled. Paljude akende ees olid kardinad, õnneks mõnel siiski polnud. Neis liikusid inimsed. Elasid perekonnad, kes tegid oma tavalisi õhtuseid toimetusi. Pereema tegi köögis süüa, lapsed õppisid või vaatasid telekat ja mängisid. Siis istuvad kõik koos õhtust sööma. Räägitakse sellest, mis päeval juhtunud oli ning arutati järgmiste päevade plaane. Vähemalt seda ma tahtsin väga loota.
Mul olid mõned lemmikaknad. Ühe akna taga elas väike tüdruk. Tema tuba oli roosa ning tema akna ees rippusid roosad pitskardinad. Ta ise oli heledapäine ja sinisilmne. Ma olin teda tänaval koos oma emaga näinud. Ta naeris alati õnnelikult ning rippus oma ema käe otsas. Ta vaatas oma emale alt üles nii usaldavate silmadega, et mul oli seda alati valus vaadata. Mäletan kui teda esimest korda nägin. See oli umbes aasta eest.
Suviselt soe päev. Päike paistis ja mina istusin oma tavapärasel kohal pingil. Ta tuli koos oma emaga ümber majanurga ja nad suundusid otse minu poole. Siiski. Nad suundusid minu selja taga olevale mänguväljakule. Ma unustasin ennast neid vaatama. Unustasin ennast nii kauaks, kuni see väike tüdruk märkas mind ja tahtis emalt teada mida ma vaatan. Ema kükitas tema juurde ning selgitas midagi. Ma rohkem ei suutnud vaadata vaid jooksin minema. Pärast seda püüan alati oma pilku varjata, et keegi ei märkaks, et ma midagi ainiti vaatan.
Ühel hetkel polnud tänaval enam nii palju inimesi kui enne. Tuled akendes hakkasid kustuma ning tänavatele ilmusid öised hallid varjud. Ma ei saanud enam oodata. Pidin koju minema. Tõusin aeglaselt pingilt ning võtsin oma koolikoti sangast tugevalt kinni. See andis mulle omamoodi jõudu. Hoidsin pilku ikka veel oma toa aknal, kuid ei midagi. Mikaeli polnud koju tulnud. Ta oli 17 aastane ja tõenäoliselt oli tal turvaline koht, kus täna öösel olla. Erinevalt minust oli tal palju sõpru. Mina eelistasin rohkem omaette hoida. Mul polnud erilist vajadust kellegagi rääkida. Ma polnud ka päris erak, aga selline vaikne. Õnneks polnud mul koolis sellepärast probleeme. Kõik olid harjunud minuga. Ma ei puudutanud kedagi ja nemad ei torkinud mind. Kui juhtus, et klassi tuli keegi uus ja püüdis mind kiusama hakata, lõpetati see üsna kähku. Ma arvan, et teised teadsid kuidas ma elan. Või neil oli sellest vähemalt mingi aimdus. Õpetaja pidi ju ometi midagi teadma. Ma ei teadnud kui palju. Igatahes piisavalt, et mulle välja rääkida koolis lõunasöök. Samuti sain ma käia klassiekskursioondel ja teistes kohtades, kus ülejäänud käisid. Ma olin ammu loobunud mõttest, et kes võiks selle kõik kinni maksta ja kuidas see võimalik on. Ma lihtsalt ei mõelnud selle peale enam.
Ma tundsin, et nad hoiavad mind ja see oli mulle väga oluline. Vahest kutsus keegi mind enda juurde külla, kuid mulle ei meeldinud seal väga käia. Raske oli sealt lahkuda.
Vedasin ennast jalgu järel lohistades kodu poole ning lootsin, et äkki seekord on kõik teistmoodi. Ma ei kaotanud seda lootust kunagi. See lootus oli minus olnud alati. Juba lapsena. Ma siiralt uskusin, et ühel päeval kõik muutub ja vanemate palgapäev tähendab joomapeo asemel hoopis midagi toredat. Vanemad ostaksid kooki ja limonaadi ning me läheksime võib-olla kõik koos kinno.
Ma ei olnudki vist kunagi koos perega kinos käinud. Mikaeliga küll. Aga seda ka viimati mõne aasta eest.
Meie peres oli teistsuguseid päevi ka. Selliseid tavalisi. Selliseid, kus mu vanemad ei olnud purjus. Või siis mitte vähemalt maani täis. Vahest harva küpsetas ema pannkooke. Tavaliselt valas ta sealjuures pisaraid ning haletses ennast, et on mu elu ära rikkunud. Ta lubas, et kõik muutub ning meie elu läheb paremaks. Ja lõpuks oli ta nii kurb, et pidi kapist võtma õlle või siidri ning mina pidin pannil silma peal hoidma, et koogid ära ei põleks. Mulle tegelikult ei maitsenudki pannkoogid. Ma vähemalt ei tea, et mul oleks neid süües kunagi hea meel olnud. Ja see muidugi kurvastas mu ema veel rohkem ning teinekord enesehaletsusest hoogu sattudes võttis ta laualt koogitaldriku ning viskas sellega mind, ise sealjuures karjudes, et ma olen tänamatu jõmpsikas ning ei väärigi üldse mingeid kooke. Püüdsin alati enne seda köögist kaduda.
Üldiselt olin ka kodus rohkem omaette. Lugesin raamatukogust laenutatud raamatuid või õppisin. Telekat ma pigem ei vaadanud, sest see tähendas koos isaga ühes toas olemist. Ja seda ma juba ei tahtnud. Ma ei mäleta, kas ma üleüldse kunagi olin temaga midagi koos teinud, või üleüldse normaalselt rääkinud. Mikael rääkis vahest, et lapsena käisime me kuskil suvilas. Meil oli seal päris tore olnud. Kuid mina seda aega ei mäletanud. Tavaliselt kujunes isaga vestlus meil ebamugavaks. Ta istus suits hambus ja õllepurk käes tugitoolis ning sülitas aegajalt põrandale pandud ajalehele suuri süljelärakaid. Ta ropendas ja vandus ning tema jutt oli alati kahemõtteline ning keerles seksi ümber. Ma ei saanud kunagi aru mis teda ärritas. Ta võis ärrituda ükskõik millest ja siis tuli jalgadele valu anda kui ei tahtnud keretäit saada. Ega ta väga hullult ei peksnud, aga vahest sain ikka laksu kirja.
Mikael oli tema käest rohkem peksa saanud. Ka minu pärast. Õigemini küll minu eest. Ta oli vahest lihtsalt vahele astunud ja minu keretäie endale võtnud. Tegelikult peksis isa teda julmemalt. Mikael ei nutnud isa nähes kunagi, kuid öösiti kuulsin teda vaikselt patja tihkumas. Ma teadsin, et ta ei tahaks, et keegi seda kuuleb, sellepärast ma ka ei maininud seda kunagi. Püüdsin teda omal moel lohutada, kuid siis ta tegi jälle vaprat nägu ning oli mitu päeva rusutud. Elu oli õpetanud, et üks korralik peatäis nuttu aitab selle vastu,e t järgmistel päevadel kergem oleks. Seepärast ma ka lasin tal nutta.
Samas, kui mina nutsin oli ta alati mind lohutamas. Ma uinusin liiga sageli tema lohutavaid sõnu kuulates ning tundes juustel tema käsi, mis mu pead silitasid. See oli koguaeg sedasi olnud.
Me ei kakelnud peaaegu kunagi. Ma nägin vahest kuidas teised õed-vennad omavahel tülitsesid ega suutnud seda mõista. Kuidas nad said oma lähedase inimesega sedasi tülitseda?!?
Minu vanem vend oli mulle kõik.
Seisin vaikides ukse taga ning kuulasin mis korteris toimub. Pidu oli hoo sisse saanud juba ammu. Seda oli häältest kuulda. Praegu ei olnud hea mõte nende silma alla sattuda. Avasin vaikselt ükse ning hiilisin tuppa nii, et keegi mind ei näeks. Olin selles meister. Kiiruga vahetasin riided ning püüdsin kööki minna, et midagi süüa leida, kuid seal oli koguaeg keegi. Lõpuks võtsin julguse kokku ja hiilisin ikkagi vaikselt külmkapini ja leidsin sealt grillkanakoiva ning viinerid. Keegi oli apelsine ostnud. Võtsin endaga leitud asjad kaasa ning läksin oma tuppa tagasi. Keegi ei pööranud mulle mingit tähelepanu. Märkamatuks jäämine oli üks minu oskustest.
Sõin kiirustades kanakoiba ning panin apelsinid koolikotti. Viinerid aga võtsin endaga esiku kappi kaasa. Kogemuste põhjal oli see kõige parem koht kogu korteris, kus võimalikult märkamatult ülejäänud öö veeta. Mul oli seal taskulamp ning veepudel ja veel mõned asjad mida võis vaja minna. Samuti ka padi ja õhuke tekk.
Kahjuks olin oma 15 aasta kohta väga pikka kasvu. Järjest raskem oli seal ennast mugavalt tunda. Kuid mulle polnud palju vaja. Seekord haarasin kaasa ka inglise keele õpiku ja vihiku, et järgmiseks päevaks sõnu korrata.
2
Ma ei tea millal ma magama jäin. Meenus, et koju jõudes oli kell pool üksteist olnud. Seega olin ma uinunud umbes kaheteist ühe paiku. Hommikul äratas mind tavaliselt kas äratuskell, või siis naabrite ukse paugatus, kui nad koeraga välja läksid. Seekord, siis naabrid. Ma ei tea mis kellast sai. Tegelikult ma ei leidnudki seda enam kunagi.
Korteris oli vaikne. Käisin kiirelt dushi all, riietusin ning võtsin kooliasjad. Ma lahkusin kodunt ilma, et oleks kedagi äratanud. Kell oli kuus. Kohtusin välisuksel naabriga, kes koeraga jalutamast tuli. Ta tervitas mind ning mina vastasin. Ma ei vaadanud kunagi tema silmadesse mis olid täis haletsust. Mulle polnud seda vaja. Vähemalt oli mul koht, kus öösiti olla. Tegelikult ei olnud see ju igapäevaselt nii hull. Lihtsalt aegajalt oli hullem.
Tundide alguseni oli veel kaks tundi aega. Jalutasin aeglaselt kooli poole ise samal ajal apelsini süües. Tunni aja pärast olin koolimajas. Tõenäoliselt esimene õpilane. Nagu väga sageli juhtus. Ma olin vaid paaril korral elus sisse maganud ja kooli hiljaks jäänud.
Valvuritädi juba ootas mind ning pakkus mulle tassi sooja teed. See oli meie väike hommikune saladus. Ma istusin tema jalgade juures põrandal nii, et teised mind ei näeks. Vahest oli tal mulle mõni komm või küpsis tee kõrvale pakkuda. Seekord pakkusin mina talle apelsini.
Poole tunni pärast olin ma juba klassis. Ma ei läinud sinna kunagi esimesena. Teinekord, kui kedagi veel polnud, tegin tiiru koolimaja peal. Lihtsalt jalutasin ja vaatasin kuidas teised oma päeva alustasid. Seekord põikasin korraks kolmandal korrusel asuva venna klassi juurest läbi, lootes teda näha, kuid nende klassi uks oli lukus. Mulle polnud meeldegi tulnud, et neil on kaks esimest tundi arvutiklassis ja võimlas.
Mõlemad olid kooli teises otsas ja sinna ma minema ei hakanud.
Päev algas täiesti tavaliselt, kuni sinnamaani, kui algas inglise keele tund. Meil oli juba nädal aega olnud uus inglise keele õpetaja. Vana õpetaja oli lapsehoolduspuhkusele läinud ja asendama tuli pensionieelikust proua, kes ajas meid kõiki hulluks oma nõudmistega ning tujudega. Ta oli üpris närviline tüüp ning noris alati pisiasjade kallal.
Seekord jäi talle silma minu vihik, mis oli mul eile õhtul kapis kaasas olnud. Ma plnud märganudki, et olin selle peale magama jäänud. Samuti polnud ma tähele pannud, et olin nutnud, kuid vihiku väljanägemine rääkis selgelt sellest, kui palju ma pisaraid valanud olin.
Püüdisn vihiku kiirelt kotti peita, kuid oli juba hilja. Korraga avastasin vihiku õpetaja käes ning nägin kuidas ta sellega üle kalssi lehvitas ning püüdis selgusele saada, et kas selline ikka peaks olema ühe noore neiu vihik või mitte. Klassis valitses vaikus. Enamus püüdis oma pilku vihikus, õpikus või muul „põneval“ objektil hoida. Kuid õpetaja ei jätnud oma jonni. Ta käis igaühe eest läbi ning sundis teda vihikut vaatama ning arvamust avaldama. Mina seisin lihtsalt püsti ja vaatasin seda jama pealt.
Õpetaja oli ringi klassile peale teinud. Ma ei kuulnud mida keegi vastas või arvas. Ma ei saanud enam õpetaja sõnadest aru. Ma ei teadnud kas ta räägib eesti- või inglise keeles. Ta seisi mu ees ise oma teo üle uhke ning pidas mulle loengut kuidas asju hoida tuleb. Püüdsin vihikut tema käest kätte saada, kuid see ei õnnestunud. Ta võttis selle ära ja lubas „viia kuhu vaja“.
Minu pilk oli kramplikult kellal, mis tahvli kohal rippus. See oli täiesti tavaline valge ümmargune kell. Suured mustad numbrid ja kolm seierit. Tunni-, minuti- ja sekundiseier. Viimane liikus kiirelt mööda ringi. Kuid mitte piisavalt kiirelt. Veel kaks minutit tunni lõpuni.
Veel üks minuti ja viiskümmend sekundit tunni lõpuni.
Veel üks minut ja kolmkümmend viis sekundit tunni lõpuni.
Tundisn kuidas mu pinginaaber mu käest kinni haaras ja mu istuma vedas. Ju oli selleks luba antud.
Istusin ja korjasin laua pealt asjad vaiskelt kokku. Täpselt nii, et saaksin need ühe liigutusega sealt kotti vedada. „Veel viisteist sekundit…“ kuulsin end mõtlemas. Ja siis kõlas vahetunni kell. Olin kalssist esimesena väljas. Tormasin kiirelt väljapääsu suunas. Ma vajsin värsket õhku. Seisin koolimaja trepil ning lasin päikesel oma nägu paitada. Kuulsin kuidas õhk pahinal mu kopsu sisenes ja sealt samamoodi välja paiskus. Ma ei nutnud. Ma ei nutnud kunagi avalikult. Ainult kodus. Või vahel ka tänaval, aga alati nii, et teised seda ei näeks.
Tõmbasin jaheda oktoobrilõpu õhu eest oma jaki hõlmad väheke koomamale ning astusin majja tagasi.
„Noo ja kust teie siis tulete sedasi?“ kostus õppealajuhataja hääl mulle kõrvu. Vaatasin ringi. Ta rääkis minuga.
„Väljast. Käisin värkset õhku hingamas,” vastasin kiirelt.
„Ma märkasin jah, kui kiire sul enne välja jooksmisega oli, kas suitsunälg oli nii suur?“ uuris ta mulle lähemale astudes.
„Ma ei suitseta. Ma olin siinsamas ukse juures trepi peal ja mul oli lihtsalt vaja natuke värsket õhku,” selgitasin uuesti rahulikult. Teadsin, et kui närvi lähen, siis ei usu mind keegi.
Õppealajuhataja astus minu juurde ning nuusutas mind.
„Ma nagu tunneks mingit suitsuhaisu,” ütles ta kahtlustavalt.
„Jah, minu kodus suitsetatakse,” ma ei pidanud oluliseks seda fakti varjata. Olin ammu aru saanud, et kodused lõhnad jäävad riietele ja juustele külge.
„Nii nii. Et kodus suitsetatkse. Ja vanemate tagant suitsu võtmine, pole seega mingi probleem?“ uuris ta üsna õelalt.
„Mida te must tahate?“ olin ma nüüd juba kaitsepositsioonil. „ma ei suitseta. Küsige ükskõik kellelt. Otsige mu kott läbi kui tahate või ma võin teie poole hingata. Või küsige koolitädi käest. Ta oli koguaeg siin.“
„Ta tõesti ei käinud suitsetamas. Ma nägin, et ta seisi kohe ukse juures,” astus nüüd ka koolitädi minu kaitseks välja. Tänasin teda naeratusega.
„Hea küll, aga ma hoian sul silma peal,” ütles õppealajuhataja mul minna lastes.
Tunni kell helises ja ma jooksin kiiruga oma järgmisesse tundi.
Ülejäänud päev möödus rahulikult, kuni viimase tunni lõppedes soovis klassijuhataja minuga rääkida. Ta ootas rahulikult kuni kõik lahkunud olid ning võttis siis oma kotist välja minu inglise keele vihiku. Ta pani selle minu ette lauale ning jäi mulle küsivalt otsa vaatama.Seisime mõne hetke vaikides. Püüdsin välja mõelda, mida ma ütlema peaksin, kuid ühtegi head mõtet ei tulnud. Tegelikult ei teadnud ma ka veel õpetaja küsimust. Alati oli hea enne küsimus ära oodata kui midagi selgitama hakata.
„Õpetaja Lember tõi selle täna õpetajate tuppa ning näitas kõikidele õpetajatele milline on ühe 15 aastase neiu vihik,” ütles ta siis. „Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin, et see kortsus käkerdis on sinu oma. Mis juhtus? Sulle ei meeldi enam inglise keel?“
Vaatasin klassijuhatajale pikisilmi otsa ega osanud kohe midagi vastata. Mu asjad olid tavaliselt kõik korras. Ma püüdsin väga. Ma nägin ise korralik välja, mu riided olid alati puhtad ja hästi hoitud. Mul polnud neid just eriti palju ning seetõttu ei saanud ma neid ka väga rikkuda. Kuid nüüd see… Õpetaja süüdistus.
„Mia, palun vasta mulle. Miks see vihik selline välja näeb ja miks õpetaja Lember seda kõigile näitamas käis?“ küsis ta üsna nõudlikult.
„Mul juhtus sellega väike õnnetus eile. Ma vabandan. Ta võttis selle mult lihtsalt ära. Ma ei saanud teda kuidagi takistada,” püüdsin ennast kaitsta.
„Kuidas saab üks vihik olla kortsus ja veega üle valatud?“ uuris ta nüüd mulle paar sammu lähemal olles.
Võtsin vihiku oma kätte ning silusin seda natuke. See oli rohkem kortsus kui enne. Avasin selle ning see nägi tõesti väga õnnetu välja. Äkki ma olin sellele kogemata vett peale ajanud? Käis mu peast korraks läbi. Kuid ma ei mäletanud, et see oleks võinud juhtuda. Üldse oli eelmine õhtu üsna ähmane.
„Väike õnnetus lillekastmisveega,” improviseerisin. „Ma ei jõudnud uut vihikut veel osta ja ei osanud arvta, et see täna nii halb välja näeb.“
„Ja ma peaksin seda uskuma?“ uuris õpetaja otse minu ette astudes, nii, et olin sunnitud paar sammu tagasi astuma. „Mis sul seal kodus täpselt toimub? Ma arvan, et meil oleks aeg sellest nüüd lähemalt rääkida,” ütles ta tooli võttes ja mulgi käeliigutusega istuda soovitades.
Istusin vastu tahtmist ning püüdsin mingit juttu välja mõelda. Kõige lihtsam oli alati kõike eitada.
„Ma ei mõista. See oli väike õnnetus ainult. Mul on tavalsielt kõik asjad korras,” püüdsin ennast õigustada.
„Ma ju tean, et sa ei ole päris tavalisest kodust pärit. Kui hull see asi on?“ uuris õpetaja minu poole kummardudes. Ta hakkas millestki pikemalt rääkima. Tema kaunid punaseks värvitud huuled liikusid kiirelt aegajalt valget veatut hammasterida paljastades. Tal oli alati veatu meik ning soeng. Tema kostüümid olid tema enda poolt õmmeldud ja istusid talle suurepäraselt. Täna oli tal seljas lihtne must pükskostüüm, mille all kandis ta valget siidpluusi. Peenike kullast kett ja sellega sobivad tagasihoidlikud kõrvarõngad ning abielusõrmus olid tema eheteks. Ta oli alati heatujuline ning naeratav. Nüüd, aga oli tema otsaees murekorts. Mulle ei meeldinud see. Ma ei tahtnud oma asjadest rääkida ei talle ega ka kellegi teisele.
„Mia!“ hüüatas ta korraga, nii et ma võpatasin. „Kas sa kuulad ka mind?“
Raputasin automaatselt pead, taipamata mis see liigutus mulle kaasa tuua võib. Tavaliselt rahumeelne õpetaja ärritus. Ta tõusis püsti ning tema hääletoon muutus kiledaks. Hoidsin ennast toolil veel vaid suure jõuga. Tahtsin ära joosta. Korraga vanes klassiuks ning Mikael vaatas sealt sisse. Tormasin hetkega tema juurde. Ta astus uksest sisse, seda enda järgi sulgedes ning pani oma käed ümber minu.
„Mis juhtus?“ sosistas ta nii vaikselt, et ainult mina seda kuulsin.
Ma ei vastanud. Hakkasin hoopis nutma. Toetasin oma pea ta õlale ning lihtsalt lasin pisaratel voolata. Venna kaitsvad tugevad käed hoidsid mind tugevalt tema vastas ning ta rahustas mind tavalise rahuliku häälega. Ometi tundsin kuidas tema süda tagus kiirelt. Kulus mõni hetk enne kui ma rahunesin. Mikael silitas mu juukseid ja rääkis, et kõik on korras.
Õpetaja seisis meist mõne meetri kaugusel ja vaatas seda kõike vaikides pealt.
„Mis siin juhtus? Millega Mia hakkama sai?“ uuris nüüd Mikael juba õpetajalt.
Õpetaja ulatas Mikaelile mu vihiku. Seisin nüüd seljaga nende poole, väheke eemal neist, ning kuulasin mis toimub. Püüdsin maha rahuneda ja ennast väheke korda seada.
„Mis selle vihikuga siis on?“ uuris Mikael seda lehitsedes.
„Õpetaja Lember tõi selle õpetajate tuppa kui näite, milline ei tohiks üks vihik olla. See on ilmselgelt rikutud,” selgitas ta väheke närviliselt. Olin tähele pannud, et inimesed muutusid Mikaeli läheduses väheke ebakindlaks. Ta oli viimaste aastatega pikaks kasvanud, ta tegi palju sporti ning nägi väga hea välja.
„Ja teie lubasite seda?“ uuris Mike.
„Ma ei teadnud, et see on Mia vihik, enne kui see minu kätte jõudis. Kuid selline ei tohiks tõesti üks vihik olla.”
„Mia, hoiab tavaliselt väga hästi oma asju. Kas see oli tõesti vajalik?“ jätkas mu vend ikka mu kaitsmist.
„Mul juhtus lille kastmisel väike õnnetus,” püüdsin selgitada.
Mikaeli käsi langes mu õlale justkui mind tagasi hoides.
„Ma tahan teada, miks te Miaga sedasi käitute? Kas see on uus pedagoogiline võte? Kas õpetaja Lemberi käitumine on tõesti aktsepteeritav? Ta võttis Mia vihiku ja sundis kogu klassi tema vihikut vaatama ning selle kohta arvamusi avaldama. Kas see on mingi uus pedagoogiline võte?“ uuris ta tõsiselt.
„Ma ei usu, et selline asi sai juhtuda!“ hakkas õpetaja teist kaitsma.
„Ometi viis ta selle vihiku õpetajate tuppa ja tegi seal seda sama!“
Klassijuhataja astus sammukese tagasi ning istus toolile, kust ta enne püsti tõusnud oli.
„Ma ei teadnud seda,” ütles ta vaikselt.
„Seda ma arvasingi. Milles te Miat süüdistate?“ uuris ta ikka veel minu kõrval seistes.
Õpetaja istus mõnda aega vaikides. „Ma tahtsin tegelikult teada, mis teil kodus toimub. Mulle tundib, et need siin vihikus on pisarad. Miks Mia eile õhtul sedasi nuttis, et vihik, on justkui veega üle valatud?“
Õpetaja hääl oli vaikne. Vaikne ja kurb.
Mikael keeras end ringi ning astus mu kõrvale. „Mia, mis juhtus?“ uuris ta väga vaikselt.
Pisarad tungisid uuesti mulle silmisse ning ma ei saanud vastata. Mu kurgus pitsitas ning tundisn kuidas ma ei suuda suuremat nutuhoogu enam enda sees hoida. Tundsin kuidas mu õlad hakkasid nutuhoos vappuma ning ma ei jõudnud enam püsti seista. Istusin sinna samasse põrandale, võtsin kätega ümber põlvede kinni ning peitsin näo sinna vahele. Ma lihtsalt nutsin. Pisarad voolasid iseenesest. Silme eest käisid läbi pildid eelmsiest öhtust. Jooming meie kodus oli lõppenud suure tüliga. Keegi peksis kedagi, naised karjusid ja mehed vandusid. Kuulsin purunevate nõude klirinat ning seda kuidas rusikahoobid kedagi tabasid. Järgmiseks lagunes mingi osa mööblist. Siis liikus kogu see kaklus elutoast esikusse. Kohutav kisa ja hala ning vihaste meeste sajatused. Kapp, kus ma ennast peitsin värises kui keegi sinna vastu lükati. Kartsin, et kapp laguneb laiali. Mul oli selline tunne justkui oleksin ise peksa saanud. Iga hoop oli tänu kapi värisemisele tunda. Täielik ime, et kapiuksed kinni püsisid. Tõenäolsielt sellepärast, et keegi lihtsalt seisis ukse ees.
Ma ei suutnud värisemist peatada. Mu hambad plagisesid suurest hirmust. Tüli kestis kuni uksel kõlas tugev koputus. „Avage, siin politsei!“ kostus eesti- ja vene keeles.
Järgnev oli halli udu sees. Ma ei mäleta muud kui kohutavat hirmu ja kergendust. Politsei saabumine tõi vaikuse. Küll mitte kohe, kuid mõne aja pärast. Kuuslin kuidas politseinikud mööda korterit ringi käisid. Nad vaatasid meie tuppa ning uurisid, et kus lapsed on. Kuulsin vastuseks mingit segast sõnadevalingut. Ema püüdis midagi selgitada, et lapsed magavad rahulikult ja meiega on kõik korras, isa seevastu räuskas ja ütles, et ju me hoorame kuskil ringi ja, et temal pole üldse mingeid lapsi.
Nutukramp ei tahtnud kuidagi järgi anda. Mikael istus nüüd minu kõrval põrandal ning hoidis mind nii enda vastas kui vähegi võimalik. Ta toetas oma pea mu õlale ning sosistas mulle kõrva vabandusi. Ma ei tahtnud, et ta ennast halvasti tunneks. Pärast seda kui politsei ära läks ja enamuse seltskonnast kaasa viis, oli kõik vaikseks jäänud ja ma sain magama jääda. Midagi hullu ju ei juhtunud. Keegi polnud mind puutunud ja ma olin täiesti terve. Natuke väsinud ja tänu õpetajale ka alandatud, aga midagi muud hullu ju ei juhtunud. Kahjuks ei suutnud ma talle seda ikka veel öelda. Mu kõris poos nutukramp kõik mu sõnad üheks suureks nuuksatuseks. Sain aru, et mõistlik on mitte püüda rääkida.
„Palun anna mulle andeks, et ma eile kodus ei olnud. Ma ei mõelnud. Ma olen täielik idioot. Palun anna mulle andkes. Ma ei andesta endale kunagi kui keegi sulle midagi tegi,” kuuslin Mikaeli häält ikka ja jälle kordamas.
„Midagi ei juhtunud,” suutsin lõpuks öelda.
Tundsin kuidas vend ohkas kergendatult.
„Ma tahan siit ära minna,” ütleisn mõne aja pärast. Olin tahtnud öelda, et koju, aga sinna ma minna ei tahtnud. Samas ei olnud ka siin just kõige parem olla. Mul oli õpetaja ees piinlik. Mikaeli ees nutmine ei olnud mulle probleem, küll aga õpetaja ees. Ma ei tahtnud, et ta saab teada kuidas me tegelikult elame, ega ka seda, mis eile õhtul juhtus. Ma ei tahtnud,e t ta mõtleks minu selle peale, et minu vanematega tuleb rääkida. See oleks vaid jama tekitanud.
Aga ma polnud õnneks ainus kes sedasi mõtles. Mikael tõusis püsti ning astus mu klassijuhataja juurde.
„Õpetaja Saluste. Kas ma tohin paluda, et see jääb meie vahele. Ma ei tahaks, et Mial probleeme tuleks. Ta on hea tüdruk ja püüab väga. Eile oli lihtsalt halb päev. Ma tean, et Mia palub südamest vabandust selle vihiku pärast, kui ta jälle rääkida saab. Ma ise hoolitsen selle eest, et tema asjad oleksid tulevikus kõik korras.” Ta vaatas õpetaja pisarakalkvel silmadesse ning püüdis temalt lubadust saada.
„Ma ei saa sellist asja lihtsalt tähelepanuta jätta,” ütles ta siis ennast kogudes.
„Te ei saa ka midagi teha, mis asja paremaks muudaks. Ükskõik, mis te ette võtate, teeb kõik hullemaks. Palun jätke see sinnapaika. Ma luban, et hoolitsen tema eest ega lase talle midagi halba sündida.”
„Kui hull teie kodune olukord tegelikult on?“ uuris õpetaja olles ennast väheke kogunud.
„Ma ei tahaks sellest rääkida. Mial on koos minuga turvaline. Ma luban, et ma hoolitsen tema eest. Palun, ärge tehke midagi mõtlematut. Ma lõpetan järgmisel aastal kooli ja lähen tööle. Ma luban, et võimaldan siis Miale paremat elu kui tal täna on. Ta õpib korralikult ja ta on väga tark. Palun ärge laske kellelgi talle liiga teha. Kui midagi on, siis rääkige minuga. Ma väga palun!“
„Miks sa ei taha, et te kohe saaksite paremini elada?“ uuris õpetaja südamlikult.
„Kõik saab korda. Ärge muretsege.”
„Hea küll. Ma luban, et ma ei tee täna midagi, kuigi mu süda tilgub verd. Aga sa pead mulle midagi lubama.”
„Mis see on?“ uuris Mikael tõsiselt.
„Ma tahaksin, et te käiksite kooli psühholoogi juures. See teeb teile mõlemale head.”
„Olgu. Ma luban, et me läheme sinna.”
„Ja teiseks ma tahaksin, et te julgeksite igal ajal mulle helistada. Ükskõik millal teil peaks abi vaja olema.”
Mikael noogutas nõustumise märgiks. Ta võttis mu koolikoti ning astus koos minuga klassist välja.
Kui uks sulgus, langes õpetaja Saluste pisarais toolile ning lahkus koolimajast alles hilja õhtul. Ja siis ei läinud ta mitte koju vaid sõitis autoga meie kodu juurde ning jäi sinna kuni meie akendes tuled kustusid. Tükk aega pärast seda pani ta autole süüte uuesti sisse ning sõitis raske südamega koju.
29 august, 2010
25 juuli, 2010
24 juuli, 2010
Suletud postitused
Hey!
Kahjuks edasine lugu on parooli all. Parooli saavad küsida kõik minu meiliaadressilt simplema7@hotmail.com, või selle postituse kommentaarides.
Ja muidugi, suurimatel sõpradel on parool juba olemas.
