Vahel kaob piir reaalsuse ja unenäo vahelt. Ärgates tundub teinekord, et unenägu mida nägid oli liiga reaalne.
Kas ka seekord? Või …
Head lugemist!
„Triin! Ärka üles! Sa pead kooli minema!“
See oli nüüd küll halb unenägu! Esiteks on mu vanaema juba ammu surnud ja teiseks ei käi ma juba enam ammu koolis. Ma käin hoopis tööl. Ja kui ma hästi mäletan siis peaks mul hetkel puhkus olema. Seega ma ei kavatsegi veel niipea ärgata.
„Triin! Kaua ma pean sind kutsuma?!?! Igal hommikul üks ja seesama. Ma ei saa aru miks sa üldse lased mul ennast äratada,” kõlas vanaema järjest pahuram hääl. Ja see oli nii sarnane sellele kuidas see 15 aastat tagasi oli olnud. Oehh… Ma ei tahaks uuesti enam koolis käia. See oleks tüütu. Mind on aastaid narritud ja noritud mulle ei meeldi seal. Õppida on küll tore, aga tüütu.
„Triin! Kui sa kohe ei ärka, siis ma võtan malaka!“ Vanaema hääl kõlas kiledalt. See tähendas ainult ühte. Varsti võtab ta köögist pliidi kõrvalt riisiluua ja siis õige pea sõidab see mu turjal. Või, noh see juhtuks siis kui ma oleksin uuesti laps ja mu vanaema veel elaks.
Surusin silmad kõvemini kinni ja keerasin teise külje. Püüdsin sellest liiga reaalsest unenäost välja tulla. Ma kuulsin isegi vanaema samme, kuidas ta läks kööki ja siis liikus imestamisväärse kiirusega minu toa suunas. Eneselegi ootamatult kargasin ma voodist püsti hetk enne seda kui riisiluud mu selga puudutas.
