Koidutäht 3-8

3

Istusin lennukis. Ma ei vaadanud aknast välja, et näha oma kodulinna. Selle asemel keskendusin maandumisele. Teine lennusõit elu jooksul ei olnud möödunud just kõige rahulikumalt. Kõigepealt ilm mis väljas oli. Mingil hetkel muutus päikseline ilus varasuvine ilm üheks suureks halliks vihmapilveks. See oli justkui omamoodi märk sellest mis mu hinges toimus. Inglismaal oli kõik nii ilus ja hea olnud. Viimane aasta, või õigemini viimased 10 kuud olid ideaalsed olnud. Ainus mis seda varjutas oli eemalolek vennast. Kuid me rääkisime palju skypes ja kirjutasime teineteisele sadu e-meile.  Mikael kirjutas mulle ainult headest asjadest. Tahtsin loota, et kõik on päriselt ka hästi.

Õpetaja Saluste oli mind aidanud nagu ta lubas. Ta tõi mulle nädal pärast juhtunud balnketid vahetusõpilase avaldusega. Täitsime need koos ära. Ta korraldas ka kuidagi minu vanemate nõusoleku ja juba kuu aja pärast sain teada, et olen programmi valitud. Mind ootas ees üks tore pere. Tegelikult oleks ükskõik milline pere olnud tore, kui neid võrrelda minu omaga. Ta ostis mulle kaasavõtmsieks täiesti uue garderoobi, enamus asju valisime välja kaltsukatest, kuid mõned asjad sain siiski poest. Ainus mis lahkumise raskeks tegi oli vennast eemale minemine. Kuid see andis talle võimaluse oma elu jaoks. Ta sai hakata kohtamas käima ja enamus ajast elas ta kellegi teise juures. Käies kodus vaid üliharva.

Millalgi kooli lõpupoole korraldas õpetaja Saluste Mikaelile omaette väikese korteri. Ta aitas taotleda igakuist toetust ning teinekord väikseid tööotsi. Seega sai ka Mikael päris omaette kolida. Nüüd pidin ka mina sinna korterisse minema. See oli midagi mis mind rõõmustas. Tõeäoliselt oleksin põgenenud või midagi veel hullemat teinud, kui oleksin pidanud oma koju tagasi minema.

Mikael lõpetas sel aastal kooli. Ma jõuan tagasi just selleks ajaks, et tema lõpuaktusele minna. Mul oli käekotis talle mõeldud kingitus. Olin selle Londonist oma teenitud raha eest ostnud. Mul oli talle veel teisigi üllatusi. Olin mõned asjad enda teada jätnud. Ma ei tahtnud enne midagi rääkida kui asi päris kindel polnud ja kooliaasta lõpus oli juba nii kiire, et ma ei jõudnudki kõike rääkida.

Lennuki rattad puudutasid lõpuks maad ning kulus veel vaid paar minutit, kui saime loa turvavööd vabastada. Tõusin viimaste seas. Sirutasin ennast. Mitu tundi lennuki istmele kokku surutuna olla polnud kuigi meeldiv eriti arvestades minu pikki jalgu.Ma olin aastaga päris mitu sentimeertit pikkust juurde saanud. Nüüd oli minu kasvuks üks meeter ja seitsekümmend üheksa sentimeetrit. Kontsadega isegi rohkem. Sirutasin end niipalju kui sain ja võtsin siis oma koti ning ootasin kui inimesed minu eest lennukist väljusid. Ees ootas veel toll ja siis saan ma juba venda kallistada.

Tolliprotseduurid võtsid minuarust liiga kaua aega. Kuid ühel hetkel olid need läbi ja ma jalutasin väravatest välja. Nägin kohe Mikaeli ja õpetaja Salustet. Jooksin Mikaeli käte vahele ning kallistasin teda kõvasti.

„Mia!!!“ kordas ta üha mind kallistades.

„Mike! Sa pigistad mu katki,” pidin ma tema rõõmu väheke taltsutama. Mitte, et ma ise oleksin vähem rõõmus olnud, kuid venna käed olid tõesti tugevad. Vaatasin teda ning langsin talle uuesti kaela.

„Sulle ikka süüa anti seal?“ uuris ta siis mind pikemalt vaadates.

„Nojah. Mõnel läheb toit laiusesse, mul pikkusesse. Mulle osteti kahel korral uued riided. Täitsa lõpp noh. Saad aru, ma kasvasin nii hullult. Lõpuks käisin ainult seelikutega, sest seal polnud vahet, kui pikk ma olen.”

Mikael oli tavaliste teksade, t-särgi ja dressipluusiga, kuid nägi vaatamata segamini soengule super hea välja.

„Tead, et see soeng on Londonis juba moest väljas,” norisin ta hooletut talupojasoengut sasides.

Ta tõmbas pea automaatselt eemale ning sättis juuksed jälle õigele kohale. See liigutus oli nii naljaks, et purskasin naerma. Kallistasin teda veelkord ning siis pöördusin mõned sammud eemal seisva õpetaja poole.

„Tere, õpetaja Saluste!“ asutsin ta juurde ja kallistasin ka teda. Kui enne olime ühepikkused, siis nüüd olin tast pikem. Endalegi ootamatult hakkasin nutma. Või õigemini hakkasime mõlemad nutma ning Mikael tuli ja kaisutas meid, et oma pisaraid varjata.

„Sa oled nii kauniks muutunud,” ütles õpetaja mind vaadates.

„Ma olen Teile väga tänulik selle võimaluse eest. Üldse, see mis te meie jaoks tegite. Mul on väike kingitus teile.”  Ulatasin talle õhukese pakitud kingi. „Tegelikult on see kingitus minu host pere poolt. Nad ootavad teid suvel kaheks nädalaks enda juurde. Seal on ka Teile paika pandud ajakava. Ma ei ole unustanud, et olete soovinud alati Londoni balleti teatrit külastada. Ja seal on veel mõned piletid ja .. no ühesõnaga peate ise vaatama. Kahjuks on reis kindla kuupäevaga, sest piletid on üritustele juba ammu ära ostetud. Ma loodan, et see sobib.”

Õpetaja noogutas vaid peaga ja pühkis samal ajal pisaraid. Võtsime mu asjad ja liikusime õpetaja auto poole. Ta viis meid Mikaeli uue korteri juurde ja lubas, et näeme juba paari päeva pärast Mikaeli lõpuaktusel.

4

Mikaeli korter asus Pelgulinnas ühe kolmekordse puumaja viimasel korrusel. See oli korralikult renoveeritud ja nägi väga armas välja oma aia ja õunapuudega. Trepikoda oli puhas ja korras. Kohe esimesele korrusele oli pargitud kaks lapsevankrit.

„Tead, ma olen siin majas ainus, kellel pole pere. Või, noh olin. Nüüd on. Aga teistel on lapsed ja koerad ja kassid. Mul oli siiani ainult õde, kes elab Inglismaal. Ma arvan,e t nad juba vaiskelt kahtlesid selles,“ lobises ta mu kohvreid trepist üles vedades.

Märkasin aknalaudadel lilli ning ilusaid numbreid ustel. Kõik olid ühtemoodi. Uksed ja numbrid. See oli nii ilus. Nagu ka nikerdustega trepikäsipuu.

„Sa paistad kõiki tundvat,“ olin imestunud.

„Nojah, vaata, siin majas on väga lahe seltskond ja kui keegi korteri üürile annab siis korraldatakse tutvumisõhtu. See on nagu viimane proovikivi, enne kui korter välja antakse.”

„Ja sul õnnestus neid võluda? Millega küll?“ uurisin teda tögades.

„Ma ei tea. Lihtsalt kuidagi läks nii. Nagu ma rääkisin, siis siin pole palju ruumi,“ ütles ta ust avades.

Mulle avanes vaade väiksesse esikusse suure peegliga. Sealsamas olid ka kolm ust. Üks kööki ja kaks tubadesse. Üks venna ja teine minu tuppa. Minu tulevasse tuppa. Põrandal oli lõbus kaltsuvaip ja köögi aknast paistis päike sisse jättes põrandale lõbusad tuule käes liikuvad puuokstevarjud. Millalgi teellennujaamast siia oli päike paistma hakanud. See märk julgustas mind.

Astusin tuppa ning võtsin kohe kingad jalast. Mikael pani oma botased kingariiulisse ning astus siis kööki käsi pesema. See oli tal vana harjumus, väljast tulles käsi pesta. Samal ajal vajutas ta juba veekeedukannu tööle ning uuris, et kas ma tahan kohvi või teed.

„Teed. Ma võtsin mõne paki kaasa. Se eon mu täielik lemmik. Loodan, et sulle meeldib.”

„Mul pole kahjuks ei piima ega sidrunit kodus. Ma ei tea kas suhkrut on. Ma is ejoon mustalt kohvi.”

„Pole hullu. Ma armastan teed ilma suhkruta. Kas siit läehb vannituppa? Uurisin väikest ust köögis.

„Jah. Ole ettevaatlik, et sa pead ära ei löö. See on vana katusealune kolikamber.”

Ruum oli väike, kuid hubane. Sinna oli mahutatud dushinurk, vann ja tualett. Uks oli seestpoolt muudetud peegliks. Kohe ukse kõrval oli maast laeni riiul pesemisvahenditega. Panin potile kaane peale ning istusin sinna peale. Panin pea käte vahele ning üritasin oma emotsioone kontrolli alla saada. Kuni sellest uksest sisse astumiseni olin kartnud, et pean koju tagasi minema. Nüüd tundus see kõik siin vägagi reaalne. Olin kartnud, et Mikael lihtsalt valetas mulle minu rahustamiseks. Püüdsin paari minutiga oma hingamise kontrolli alla saada, tõusin, vajutasin loputuskastil olevat nuppu, pesin käsi ja kohendasin soengut.

Mulle vaatas peeglist vastu pikk, sale, enesekindel noor naine. Mitte hirmul plika, kes ma aasta eest olnud olin. Valisin hoolikalt enne teeleasumist riideid. Lõpuks otsustasin mustade retuuside ja tuunika kasuks. Et mitte liiga tumedana näida, lisasin juurde heleda vöö, kaelaehte ning kõrvarõngad. Pidin need kõik kaks korda ära võtma ja pärast jälle tagasi panema. Jalas olid mul olnud mustad rihmikud. Lennukis olin need lihtsalt jalast võtnud ja kui oli vaja liikuda, siis tegin seda paljajalu.

Hingasin veel korraks sügavalt sisse ning astusin uskest välja.

„Tee on valmis, aga äkki soovid enne ülejäänud korterit näha?“ uuris vend.

Noogutasin vastuseks. Ta juhatas mind uuesti esikusse ja avas esimese ukse.

„See siin on sinu tuba. Vähemalt nii on see mõeldud. Siin ei ole veel voodit ja ma väga vabandan, aga see jõuab paari päeva pärast. Väikesed logistilised probleemid. Taavil läks auto katki ja me ei leidnud kedagi muud, kes selle oleks ära toonud,” vabandas ta.

Tuba oli väike. Seal oli seina sisse ehitatud kapp, tugitool, kirjutslaud ning muusikakeskus ja telekas ühes nurgas. Teleka ees oli kott tool.  Kuna ruumi oli vähe, siis raamaturiiulid olid pandud lae alla. Sealt rippus alla ka paar lille. Akende ees olid heledad, kuid paksud kardinad. Mikael näitas mulle ka põhjust. Naabermaja aknad olid vaid käeulatuse kauguses. „Seal elavad vanaema, ema ja kaks teismelist poissi. Usu, sa tahad õhtuti kardinad ette tõmmata. Vähemalt nende elamisse näeb meie akendest liigagi hästi.”

„Tänx. Püüan meelde jätta. Loodan, et nad heli ei kuule.”

„Ma pole selles sugugi kindel,” naeris Mikael lõbusalt.

Ta tõstis mu kohvrid tuppa ja tuba oligi korraga täidetud. Rohkem vaba ruumi eriti ei jäänud.

„Vabanda. Aga siin on tõesti vähe ruumi.”

„Pole midagi. Mulle meeldib siin. Kuigi ma ei kujuta ette, kuhu see voodi veel pannakse.”

Võtsin venna ümbert kinni samal ajal kui ta selgitas mulle, et see tühi seinaäärne teleka ja akna vahel on täpselt voodile paras koht. Toetasin oma pea ta õlale ning hingasin veelkord kergendatult. Mulle juba meeldis siin.

Edasi läksime Mikaeli tuba vaatama.

See oli poole suurem kui minu oma. Kohe ukse vastas oli suur voodi, sellest paremale jäi seinakapp, mis võttis enda alla terve seina. Üks viiest liuguksest oli peeglist. Voodi vastas oli telekas. Akna all suur kirjutlaud arvutiga ning selle kõrval põrandal paar hunnikut See oli poole suurem kui minu oma. Kohe ukse vastas oli suur voodi, sellest paremale jäi seinakapp, mis võttis enda alla terve seina. Üks viiest liuguksest oli peeglist. Voodi vastas oli ahi suure klaasist uksega. See võis samahästi ka akmin olla. Akna all suur kirjutlaud arvutiga ning selle kõrval põrandal paar hunnikut raamatutega. Lisaks kaks tugitooli ja väike lauake. Seina peal oli muusikakeskus ja riiul piltidega.

„Sul polegi siin telekat?“ uurisin.

„Ma loodan, et lubab mul enda juures vaatamas käia. Mul oli nii palju õppida viimasel ajal, et polnud eriti aega vaadata. Tegelikult saana rvutist ka telekat vaadata kui väga tahan. Aga see pole mind kunagi eriti tõmmanud. Kui just häid filme.”

„Mulle meeldib siin. Siin on nii ilus.”

„Jah. Mulle ka. Kas lähme teed jooma?“

Noogutasin vastuseks. Ta võttis mu käest kinni ja kõndisin tema järgi kööki.

Suure ümmarguse laua äärde istudes oli mul nüüd aega ka siin ringi vaadata. Lihtne köögimööbel, pesumasin, külmkapp ja vanaaegne puupliit. Selle peale oli pandud mingi kate ning seda sai panipaigana kasutada või siis tööpinnana. Kui kasutaja oleks natuke lühem kui meie.

5

„Mul on sulle tegelikult midagi. Kojutuleku kingitus või nii,” ütles Mikael ja võttis kapist välja väikese pakitud kingi. Ta tuli ümber laua minu juurde, kükitas minu ette ning võttis mu käed enda omadesse. „Ma luban, et sa ei pea enam kunagi  millegi pärast muretsema,” Ta avas ise kingituse ning võttis väikesest ehtekarbist välja hõbedase käeketi. „Igakord, kui ma su järgi väga igatsesin kujutlesin ma kuidas ma saan rikkaks, võidan lotoga või me saame päranduse mõnelt kadunud sugulaselt. Ja siis ma kingin sulle kalliskividega ehteid. Rikkaks ma saanud ei ole, aga siin keti küljes on mõned ripatsid. See süda ütleb, et ma armastan sind kogu südamest ja misiganes ka ei juhtuks ma ei lase kellegi sulle enam kunagi halba teha. See pärl siin on igatsus sinu järgi ja e täht sümboliseerib meie kirjavahetust. See lilleke on sulle tagantjärgi sünnipäevaks ning see särav ja roosa kivike on meie helge tulevik.”

Ta kinnitas samal ajal käeketi mu käe ümber ning jättis siis mu käed enda omadesse.

„Sa oled tõelsielt vapustavalt kauniks muutunud. Kas sa ise ka tead seda?“

„Mike. Tänud. See on kõige armsam kingitus mida ma kunagi saanud olen. Ja muidugi kõik eelmsied ka mis sa mulle kinkinud oled. Ja see, et sa oled nõus mulle pakkuma oma kodu. Ma ei oleks kunagi tagasi tulnud, kui oleksin pidanud sinna tagasi minema. Ma ei taha sellele isegi mõelda. Vahest näen ma seda kõike unes ja ärkan iseenda karjumise peale. Ära siis ehmata. Seda ei juhtu eriti sagedasti.”

„Su host pere oli täiesti imeline. Kuidas nad sinu eest hoolitsesid. Kunagi sõidame koos Londonisse ja täname neid. Eks?“

Noogutasin jättes enda teada, et Londonisse sõidame me juba palju varem, kui ta arvata oskas.

„Kuidas sulle tee maitseb?“ uurisin mõne aja pärast juba teist tassi teed luristades.

„Päris hea. Kohvi vastu ma seda siiski ei vahetaks. Aga sinuga koos aegajalt koos võiksins eda juua. Arvestades, et ma ei ole üldse tee inimene.“

„Kuule, mis kell täpselt su aktus hakkab? Ja mis sa selga paned?“

„Ma pole päris kindel. Mul on mõned valikud. Tahad üle vaadata? Naisterahvas ikkagi..“

„No sinu stiilitaju on täiesti vapustav. Lihtsalt ma mõtlesin, et vaataks su üle.”

Mikael astus toast välja ning tuli mõne aja pärast tagasi riietatuna musta ülikonda ja valgesse särki. „See on muide täitsa uus. Ma investeerisin väheke.”

„Wow, sa näed super välja!“

„Tänan, ma tean,” ütles ta rahulolevalt ning tegi paar eputavat poosi. „Aga milleks sulle see?“ uuris ta.

„Ma lihtsalt mõtlesin, et mida ma kandma peaksin. Mul on paar kleiti. Mõtlesin, et millist valida, aga mul on täpselt õige kleit olemas.”

„Näitad mulle ka?“

„Kohe või?“

„Ma polegi sind kunagi mõne kena kleidiga näinud. Piltidel muidugi, aga..“

„Jääb kahjuks ära. Siis kui minema hakkame siis näed. Ma ei saa ju üllatust ära rikkuda. Räägi parem mis me õhtuks sööme?“

„Ma ei ole sellele mõelnudki ausalt öeldes.  Peaks poodi minema ostma midagi. Tuled kaasa? Siin lähedal on üks market. Või tahad puhata? Pikk lennureis seljataga ikkagi.“

„Ma tulen sinuga kaasa. Kas ma peaksin riideid vahetama või sobib nii ka? Muide, sina ise võiksid riided ära vahetada. See mis sul enne seljas oli, sobis natuke paremini.”

 

Uksest välja minnes kohtusime meie kõrval elava naabriperega. Nad tulid parasjagu väljast. Ema, isa ja viieeastane tütar.

„Tere! See on Mia, minu õde. Mia saa tuttavaks need on Helen, Ahto ja see pisike kaunitar on Melissa,“ tutvustas Mike mind nendega.

„Meeldiv tutvuda. Seega sa ei olegi väljamõeldis. Kauaks sa siia jääd?“ uuris Helen mulle kohe kätt pihkus surudes ning tervitades. Tal olid sõbralikud kuid uudishimulikud silmad. Ahto seisis vaikides kõrval ning püüdis mitte väga avalikult mu jalgu vaadata.

„Ma pean mõned aastad koolis käima veel, seega niikaua kindlasti. Muidugi kui Mike mind välja kannatab,” vastasin naerdes ja venda küünarnukiga togides.

„Meil on õhtul grillpidu plaanitud, loodan, et sa ühined meiega. Saaksid naabritega tuttavaks,” jätkas Helen.

„Sa ei rääkinud sellest midagi. Me pidime just poodi minema. Seega me teame mida me õhtul sööme. Mida me ostma peaksime?“ uurisin Mikele ja Helenile kordamööda otsa vaadates.

„Meil ei ole kunagi eriti midagi kokku lepitud. Igaüks võtab midagi natuke kaasa ja tuleb kohale,” selgitas Helen.

„Selge. Võtame midagi kaasa ja tuleme kohale. Ma ei jõua oodata, millal teie kõigiga tuvuda saan. Mikael on mulle teist palju rääkinud.“ Lehvitasin hüvastujätuks ning hakkasin trepist alla minema. Mikael püsis kannul.

„Tead, ma mõtlesin,e t me ei lähe täna sinna. Sul on pikk päev olnud ja..“ alustas ta kui tänaval olime.

„Sul ei ole lihtsalt raha sest sa ostsid omale ülikonna. Ma jõudsin juba su külmikusse vaadata,” ütlesin seisma jäädes.

Mikael jäi ka seisma, aga seljaga minu poole. Nägin kuidas ta pea õlgade vahele tõmbas. Andsin talle hetke ja astusin siis ta juurde. Võtsin ta õlgadest kinni ja sosistasin talle kõrva, „Tead, sel ajal kui ma Londonis olin, ei istunud minagi käed rüppes, vaid teenisin väheke raha. Ma ei arvanud, et sa pead mind üleval pidama hakkama. Ma sain sellest enamus kõrvale panna, muidugi olin mõned asjad sunnitud ostma, aga meil on hetkel piisavalt raha, et üks aasta rahulikult ära elada. Muidugi me ei saa priisata ja hullult kulutada, aga me ei pea väga muretsema igast pisiasjade pärast. Seega, kullake, kuna sina oled juba minu eest hoolitsenud, siis nüüd on minu kord.”

„Ma ei saa sinu raha vastu võtta,” ütles ta suht kindlalt.

„See on lollus. Me oleme selles koos ja ma ei kavatsegi hakata sinu põikpäiseid põhimõtteid kuulama.”

„Mis tööd sa tegid, et sellise raha kokku ajasid ja miks mina sellest midagi ei tea ja üleüldse kuidas sa jõudsid seda kõike?“ uuris ta nüüd minu poole pöördudes ning mulle väga tõsiselt otsa vaadates.

„See on pikem jutt ja ma ei hakka seda tänaval rääkima. Aga, ma luban, et viin sind juba täna kõigega kurssi. Muide, kus see pood siis on? Ma arvan, et me peaksime sinna poole liikuma hakkama, enne kui öö kätte jõuab.”

Mikael kõndis mu kõrval pahura näoga. Teadsin, et oelksin pidanud talle sellest varem rääkima. Korraks tundsin ennat kohutavalt halvasti, et polnud talle juba varem saatnud, aga ma teadsin, et ta poleks seda vastu võtnud. Olin ka õpetaja Salustega kirjavahetuses ja teadsin, et ta jälgis hoolega mu venna rahaseisu, et ta ei peaks väga kitsastes oludes elama.

„Kas seal kaardiga maksta saab?“ uurisin ning sain vastuseks peanoogutuse.

6

Õhtu naabritega oli tore. Kujunes nii, et minust sai kõigi laste suur lemmik. Koukisin oma kotipõhjast välja Londonist ostetud kommid ja jagasin neid kõigile lastele. Mängisime koos mänge ja kiikusime. Loomulikult olid kõik täiskasvanud samuti minu ümber ning püüdsid igaüks tükiksese minust saada. Keegi peale minu ei märganud, et Mikael oli vaiksem kui tavaliselt. Nägin kuidas ta tuppa kibeles, kuid püsisis siiski vapralt minu kõrval. Poolteist tundi aktiivset suhtlust ja tegevusi ning vabandasin siis meie mõlema eest ning vabastasin Mike talle sel hetkel ebameeldivast kohustusest.

„Tänan. Ma mõtlesin, et see ei lõppegi ära,” ütles ta trepist üles minnes.

Ma ei vastanud talle. Ootasin kuni olime toas, kuid ta sulgus vannituppa. Seisin mõnda aega uske taga ja siis läksin asju alhti pakkima. Pidin endale mingi tegevuse leidma. Ma tundsin oma venda hästi. Sellisest solvumsiest ülesaamine võttis tal natuke aega. Sain selle ajaga oma riided kappi pandud ning hakkasin just teist kohvrit asjadega avama kui ta uksele koputas.

„Tohib?“ uuris ta maha vaadates.

„Muidugi, tule siia, tahad ma äitan sulle kleiti, mis ma sinu lõpetamisele selga panen?“

„Las see jääb üllatuseks. Ma ei tahaks seda ära rikkuda.“

Tema hääles kõlas vabandus.

„Hea küll, mul on siin üks pisike mure, nimelt ma ei tea kuidas ma siia kuskile magama mahun. Sul vist oli madrats kuskil? Aga siin pole hetkel lihtsalt ruumi,” ütlesin toas ringi vaadates. Kõik kohad olid minu asju täis.

„Ma arvan, et me mahume mõlemad minu voodisse ära. Ma annan sulle eraldi teki. See vist pole eriti ebamugav. Kunagi ammu sa jäid sageli minu juurde magama.”

„See ei olnud üldse ammu. Ja see pole imelik. Meil on niikuinii vaja rääkida,” vastasin venna juurde astudes ja talle silma vaadates.

„Jah, meil on vaja rääkida,”  ohkas ta.

„Ma käin kiirelt duhsi all ära ja siis olen valmis. Sobib?“

 

Mikael oli juba voodi valmis teinud. Ma pugesin mõnusa suure teki alla ning avasin oma läpaka. Ta ei öelnud midagi.

„Kui ma Londonisse jõudsin olin nii hirmul, et ma kartsin isegi nutta. Ma seisin keset lennujaama ega osanud kuskile minna. Kuni keegi küsis mu käest, et kas mina olen Mia. No ja siis sealt alates on Vivian minu eest hoolitsenud kui oma lapse eest. Ta on ühe väikse kuid eduka modelliagentuuri omanik. Ta oli ise kunagi modell ja nüüd siis esindab ja vahendab teisi. Ta tegi minust mõned fotod prooviks ja korraga olin ma tema kõige paremini müüv modell. Minu vastu oli nõudlus suurem kui ma jõudsin tööd ära teha. Esimene eesmärk oli ikkagi kool. Leppisime selle temaga kokku. Ma tegin töid, mida jõudsin, vahest terve nädalavahetuse ja siis mitu nädalat pühendusin õppimisele. Ma pidin onlines tegema veel osa eesti koolis nõutavaid aineid, et mitte teistest maha jääda. Aga see on väga super kogemus, kui ei pea millegi muu pärast muretsema ja saad keskenduda ainult tööle. Kas siis õppimisele või modellindusele. Vivian palkas mulle psühholoogi ning aitas mind ka ise väga palju. Ma ei suuda kirjeldada kui tänulik ma talle olen. Ma ei tahtnud alguses sellest rääkida, kuna ma ei teadnud mis välja tuleb. Ja siis ma juba ühel hetkel enam ei osanud. Ma väga tahtsin.” Rääkimise ajal näitasin talle oma tehtud töid. Mikael oli algul eemal ja endassetõmbunud kuid uudishimu sundis teda lähemale tulema. Lõpuks istusime teineteise õrval ja ma rääkisin talle ükshaaval igast fotosessioonist ja tööst, mis ma teinud olin.

„Ma olen neid pilte näinud, aga ma ei teadnud, et see oled sina. Ma poleks sind elusees ära tundud,” ütles ta ühele pildiseeriale näidates.

„Ma kasutan modellina test nime. Sa ei kujuta ette kuidas nad mu nime väänavad seal. See on neile kohutavalt raske. Ma olen Mika.”

„Mika? Naljakas nimi.”

„Nojah. Meeldejääv. See on päris tore tegelikult. Natuke harjumatu, aga see meenutas sind. Seega.. Muide, kas sa annad mulle andeks, et ma ei rääkinud sulle sellest?“

Mikael noogutas. „Mul on endalgi mõned saladused, mida ma sinuga jaganud pole,” ütles ta siis.

„Tahad sa rääkida mulle neist? Ma võin ka oodata. Mul pole kiiret.”

„Ma ei tea kuidas sa sellesse suhtud.”

„Sa pead lihtsalt proovima. Ma ei saa ju midagi praegu lubada. Näiteks kui tuleb välja, et sa oled sarimõrvar, siis ma peaksin teadma milline on sinu tüüp- no, et milliseid inimesi sa tapad. Siis teaksin, kas oleksin ohus või mitte.”

„Haa! Nalja teed. Sina oleksid alati väljaspool ohtu. Ma ei teeks sulle kunagi liiga. Sa tead ju seda eks?“

„Loomulikult. Aga nüüd ma olen valmis kuulama.”

Panin läpaka kinni ja põrandale ning pugesin vennale kaissu nagu vanasti.

„Ma ei oska seda hästi, eriti sinuga. Ma olen püüdnud sulle alati tõtt rääkida, aga ma lihtsalt ei osanud sellest rääkida.” Ta pidas väikese pausi enne kui jätkas. „Vaata ma olen rääkinud, et käin kohtamas ja sa alati uurid milline mu kaaslane on ja …“ ta vaikis veel mõne hetke enne kui jätkas. „Vaata, ma ei ole sulle rääkinud täpsemalt ja olen keerutanud, et se epole midagi tõsist ja…“

Järjekordne paus.

„Ma tahan sulle öelda, et..“

Tõstsin oma pea venna põlvedelt ning istusin talle sülle. Püüdsin meenutada vähemalt kuidas ma kunagi sinna mahtusin. Panin oma käed ümber venna kaela ja toetasin oma pea ta õlale.

„Ma tean. Sa ei pea mulle rääkima. Ma tean seda juba ammu. Sa oled ju minu vend. Mis sa arvad, et kui sulle meeldivad tüdrukute asemel poisid, siis ma ei armasta sind enam?“ küsisin talt vaikselt.

„Mida sa.. kuidas sa.. „ alustas ta mind endast eemale tõugates nii palju, et sai mulle otsa vaadata.

„Ma tean seda juba ammu. Mäletad, minu parim omadus oli jääda märkamatuks. No ja ma tean sinu esimest suudlust ja sinu suurt armastust ja sinu lahkuminekuid ja varjamisi ja kõike. Ma ei ole kunagi arvanud, et selles midagi imelikku on. Siis kui Londonisse tuled siis näed, kui palju geisid seal modellide seas on. Ausaltöeldes on seal pigem kriis heterotega. Ma luban, et teen sind mõne nägusa kutiga tuttavaks.”

„Ja sa ikka mängisid minuga seda mängu, et mis selle kaunitari nimi on?“ uuris Mike natuke lõbusamalt.

„See, et ma tüdrukust rääkisin oli sinu väljamõeldis. Sa ei käi kunagi koledate kuttidega. Halb on see, et meil on meeste osas väga sarnane maitse. Tõenäoliselt me veel kakleme mõne kena kuti pärast.”

Mikael hakkas naerma ning viskas mind padjaga. Sellest sai vabastav padjasõda mida saatis meie rõkkav naer. Nii minul kui temal oli hea ja kerge olla. Me lobisesime veel tühjast tähjast kuni ma magama jäin.

7

„Kaua sul veel läheb? Me hakkame hiljaks jääma!“ hüüdis närviline Mikael minu toa ukse tagant ning tagus samal ajal sümboolselt rusikaga uksele.

Tõmbasin samal ajal oma sukki ülesse. Ma olin kohutavalt sisse maganud. Lausa pool päeva sisse maganud ja nüüd oli vaja kiirelt end venna kooli lõpetamiseks valmis seada.

„Ma ei võta sind afterpartyle kaasa!!!“ kõlas karm ähvardus just siis kui ma viimase pilgu peeglisse heitsin ja kiiruga laua peale pandud kingi oma käekotti toppisin.

„Ma olen valmis,” teatasin ust avades.

Vaikus… Mikael lihtsalt vaatas mind. Valge lihtne kleopara stiilis kleit, mida kaunistasid kuldsed äärised ja vöö. Kuldsed rihmikud ning kõige sellega kokku sobivad ehted. Loomulikult mitte päris kullast, aga piisavalt ehedad, et sobida. Juuksed olin kergelt lokki keeranud ning meigi olin teinud hästi loomuliku ja õrna.

„Sa ei ütlegi midagi?“ uurisin venna lipsu otseks seades.

„Wow!  Ma tunnen, et tahaksin olla võõras hetero mees, kelle magamistuppa sa just praegu sisse astud.”

„See peaks vist kompliment olema,” muigasin tal lipsust haarates ning enda järgi uksest välja tõmmates.

Meid ootas all takso mille Mike oli tellinud, kui avastas, et ma ei saagi õigeks ajaks valmis.

„Muide, mismõttes sa võtad või ei võta mind afterpartyle kaasa? Ma ei teadnud, et see on kaaslastega,” ütlesin talle siis kui olime sõitma hakanud.

„Ma omast arust rääkisin sulle sellest. Mul ei ole kedagi muud kaasa võtta ja teised on kõik kaaslastega, kuigi ma olen üsna kindel, et nad kahetsevad sea hetkel kui sind näevad. Muide, kas on normaalne, et ma oma õde seksikaks pean?“ vatras ta ühe hingetõmbega. See oli märks sellest, et ta oli väga närvis.

„Minuarust on su õde väga seksikas,“ ütles just punase tule taga peatunud taksojuht.

Mikael vaatas teda pilguga mis oleks võinud tappa. „Appi, ma pean sellega nüüd igal sammul tegelma hakkama. Ta on muide alaelaine veel,” vastas ta ning pöördus uuesti minu poole. „Ma oleks pidanud seda kleiti enne ikka vaatama. Sa ikka ise saad aru milline sa välja näed?“ uuris ta tõsiselt.

„Nagu lipakas?“ norisin teda vastu.

„Ahh! Ole vait! Sa hakkad nalja tegema! Ma olen täiesti endast väljas.”

„Igatahes mitte minu pärast. Sa oled närvis tänase ürituse pärast ja sellepärast, et ma sisse magasin. Ja me oleme peaaegu hiljaks jäämas, kuigi meil on tegelikult veel üle poole tunni aega ja meil kulub sinna sõitmsieks kõigerohkem kümme minutit,” ja pöördusin siis taksojuhi poole. „Kui te rohkem teele ja vähem peeglisse vaatamisega tegeleksite, siis me võib-olla jõuaksime isegi kiiremini. See noormees siin hakkab kohe rabandust saama. Ta on täielik tita, kuia si puudutab mõnda tähtsat sündmust. Ta kardab alati hiljaks jääda.”

Taksojuht rebis pilgu peeglist lahti ja surus gaasipedaali põrandasse. Tõenäolsielt ületasime kiirust, kuid paari minuti pärast olime kooli ees. Mikaeli klassikaaslased olid paljud juba kohal. See oli nende puhul täiesti tavaline. Nad olid juba algklassidest peale olnud ühed varased ja kokkuhoidvad tegelased. Oli kummaline näha neid kõiki aasta vanemana ja pidulikes riietes. Enamusel oli käevangus kaaslane.

Mikael maksis taksoarve ning avas mulle väljumiseks ukse. Võtsin pakutud käest kinni ning haakisin end kindlalt venna käevangu. Kõigest paar meetrit teisteni, kuid seda saatis kõva vilekoor.

„Ohhsaa! Kust sa endale sellise kaaslase välja võlusid!?“

„Kus sa seda kaunitari varem peitsid?“

„Miks meie ei tea, et sul nii kuum suhe on?“

Ja veel palju sarnaseid märkuseid.

„Tere kõigile! Mu õde Miat mäletate?“ hõikas Mike kõigile.

Nüüd tekkis korraks vaikus. Kõik püüdsid pilti minust aasta eest ja nüüd kokku panna. Kiiremad reageerijad hakkasid komplimente tegema tervitama ja uurima kuidas läheb. Mõned aeglasemad püüdsid alles oma alalõuga õigesse asendisse saada.

Nägin kahte oma klassiõde eemal Mike paralleelklassivendade  käevangus. Lehvitasin neile tervituseks. Nad lehvitasid küll vastu, kuid hetke pärast panid pead kokku ja püüdsid ära arvata, et kas see ikka olen mina või ei.

Enne lõpetamist tehti palju ametlike pilte sest suht kohe peale aktsut pidime kõik bussi istuma ja Kalvi mõisa poole  sõitma hakkama.

Õpetaja Saluste haaras mu enda käevangu mõneks ajaks ja viis mu järgmise aasta plaanidega kurssi.

„Me saime kõik ainepunktid ilusti üle kantud. Või siis hinded. Igatahes kinnitas direktor täna oma allkirjaga sind järgmisesse klassi ning sa oled oma vana kalssiga koos. Ainus aine mis on halvas seisus on kehaline kasvatus. Sain ka teada, et sinu eksmitulemused on kõik ilusti kohal ning sa pole üheski läbi kukkunud. Hindeid veel teada pole, aga küll sa need varsti saad. Sa näed täiesti vapustav välja. Kristel ja Kairit nägid sind enne ning käisid minu käest küsimas, et kas see oled tõesti sina. Ja ma pole sind veel korralikult tänanud kingituse eest. See on täiesti vapustav. Ma sõidan kindlasti Londonisse. Ma luban. Tead, mul on nii hea meel, et kõik hakkab teil paremini  minema.”

Ta rääkis järjest jagades palju informatsiooni korraga. Tüüpiline õpetaja. Minu osaks jäi vaid kuulata ja noogutada ning püüda kõike meeles pidada. Ma olin talle kõige eest väga tänulik.

„Oo! Hello Mia! Is this really you?“ kostus ukse juures olevalt minu vanalt inglise keele õpetajalt.

Tormasin teda kallistama ning haarasin ta väiske pisitütre enda sülle. Mõne hetke pärast oli õpetajate toas meie ümber juba palju minu vanu õpetajaid. Rääkisin lühidalt kuidas mul Londonis läks ning lubasin kindlasti sügisel koolis olla.

„Tüäiesti uskumatu muutus. Ta on nii kauniks sirgunud,” kostusid kellegi sõnad kui ma ukset väljusin.

Mike oli mulle kohe tema selja taha koha kinni pannud. Õpetaja Saluste oli ostnud minu palvel suure sületäie roose. Ma ei saanud neid ju ise tuua. See poleks päris see olnud.

Aktus oli täiesti vapustav. See oli nii südamlik ja ilus. Ma ei usu, et oleks olnud kedagi kes ei valanud pisaraid.

Ootasin Mikaeli kooli ees koos teiste  külalistega. Olin vahepeal oma meiki uuendamas käinud ning kohtusin tualetis klassiõdedega.

„Mia, see oled tõesti sina?“ uuris Kairit ning jätkas vastust ootamata, „Muide me just enne arutasime, et sa oled hullult ühe uue modelli Mika moodi. No vähemalt üritad olla. Oled sa teda londonis näinud. Ta on täiesti vapustav.“

„Me siin mõtlesime sulle kirjutada, et sul äkki õnnestub tema autogramm saada. Ma tean ta jagab neid vahest. Ta on nagu superstaar. No ja ma üldse ei imesta, et sa püüad tema moodi olla. Ma arvan, et kõik meie klassi tüdrukud tahavad tema moodi olla. Sul ikka hullult vedas, et said sinna õppima minna. Tead, kas me võime koos pilte teha? Ma juba panin facebooki üles, et sa oled tagasi. Tead, kõik vastasid, et tahaksid hullult sinuga kohtuda…“

Ma ei jõudnud seda mula enam kuulata. Ma polnud harjunud ikka väga palju suhtlema ning hetkel mõtlesin rohkem Mikele kingituse andmise peale kui mingi facebooki ja piltide ja modellide peale.

Kristel tegi meist koos pilte  telefoniga ning loomulikult läksid need kohe online ülesse. Ma ei lasknud ennast sellest häirida.

„Te olete nii sarnased. Tead, see Mika stiil on täiesti vapustav. Kohe näha, et millised inimesed moest midagi teavad. Tead, me peaksime suvel millalgi kokku saama. Rannas või kuskil. Muide kus sa elad üldse? Ma ei teagi, me tuleksime läbi,” jätkas Kristel sealt kus Kairit pooleli jättis.

„Ma elan Mikaeli juures ja ta ei armasta eriti külalisi,“ püüdsin vabandada.

„Nalja teed või? Meil on Mikaeli juures täiesti vapustavad peod olnud. Ma tean küll, te elate seal Pelgulinnas. See on meganunnu korter. Ma koliks ka ausõna kohe sinna sisse,”  ütles Kairit ning haakis end mu käevangu. „Tead, ma arvan, et me hakkame tüdrukutega sageli teie väikeses imearmsas aias käima. Seal saab mõnusalt päevaitada ja pidusid pidada. Muide, meil on klassis uus kuum kutt. Ma muidugi ei tea, kas sul on mõni hetkel või mitte, aga long distance suhe ei pea kuigi kaua vastu.”

„Kairit, kas sa rääkisid Miale juba, et … Oi! Poisid tulevad! Loodan, et paari tunni pärast näeme!“

Ja läinud nad olidki. Jumal tänatud!!! Ma ei suutnud rohkem informatsiooni enam vastu võtta. Märkasin Mikaeli ning astusin tema juurde. Ulatasin talle suure sületäie punaseid roose ning kingituse.

„Ma tänan.  Sa poleks pidanud.”

„Ah, jäta! Selline tagasihoidlikkus pole viisakus vaid nõmedus. Ma pidin sulle midagi kinkima. Sa võta kingitus naeratusega vastu ja täna mind,” riidlesin venda kallistades.

Ta lõi silmad korraks maha, muigas algul ja siis naeratas laialt. „Tänan, kallis Mia!“

Keegi klõpsis meist hulga fotosid ning siis oli aeg bussi istuda. Usaldasin lilled õpetaja Saluste hoolde ning poisid tõid kõikide reisikotid garderoobist. Olime need juba eelmsiel päeval valmis pannud ja ära viinud.

8

Istusime kahekordse bussi teisele korrusele kõige ette. Pugesin vaikselt nurka, panin päikeseprillid ette ning püüdsin nähtamatu olla. Kogu tänane tähelepanu oli mind ära väsitanud. Ma olin ennast üles löönud oma venna lõpetamise puhuks. Ma kippusin unustama mida see tähendab. Olles terve elu elanud nähtamatuna oli mul raske pikalt tähelepanu keskel olla. Ma leppisin sellega teatud ajaks, aga vajasin vahepeal puhkust.

Õnneks oli seltskond kõik natuke väsinud. Kooli juurest eemale sõitmine oli kuidagi sümboolne ja võttis kergelt nukraks.

Toetasin oma pea venna älale ja tema oma pea minu omale. Kui me juba maanteel olime avas ta kingituse. Kinkisin talle kella mille taha olid graveeritud meie mõlema sünnikuupäevad.

Me istusime vaikides. Vaatasime aknast välja ja lihtsalt olime. Poolel teel tegi buss peatuse ning me saime jalgu sirutada ja poes käia. Väljasõit venis ning kohe varsti saime teada ka põhjuse. Nimelt oli õhtu peaesineja auto katki läinud ning oli nüüd puksiiriga koos meie poole teel.

Esinejaks oli Koit. Ta tervitas kõiki saabudes ning viskas oma koti meie asjade juurde bussi pakiruumi. Räägiti paar sõna juttu ja siis istusime kõik bussi. Meie kõrval istunud õpetaja pakkus enda kõrval olevat vaba kohta ning nii sattusimegi kõrvuti.

„Tere Mia! Kas see oled tõesti sina?“ küsis ta minu poole vaadates.

„Tere Koit. Olen,” ütlesin näppu suule pannes, et ta rohkem ei paljastaks.

„Te tunnete teineteist?“ uuris Mikael põnevusega.

„Me oleme paar korda Londonis kohtunud,” selgitasin ning tutvustasin noormehi omavahel.

„Teie pere on ikka hullult õnnistatud. Kaks nii hea väljanägemisega inimest ühest perest. On teil veel õdesid vendi?“ uuris Koit.

„Ei, meie kaks olemegi,” vastas Mike väheke tagasi tõmbudes.

„Mia, muide ma mõtlesin just sinu peale ükspäev. Mul on sulle üks pakkumine. Muidugi kui sa nüüd mõnda aega Eestis oled?“

„Kuule, minu vahetusõpilase aeg sai läbi ja ma jään nüüd pikemaks ajaks siia. Paar aastat on veel koolis vaja käia.”

Mikael pakkus, et vahetab Koiduga kohad, et saaksime rääkida.

„Sul on täiesti vapustav vend, miks sa temast mulle varem rääkinud pole? Kas ta teeb ka sama tööd mis sina?“ uuris mees.

„Ei. Aga vaatab mis elu toob. Tead, siin on kõigil kõrvad kikkis, ma jätaks need jutud pärastiseks. Kas su plaat hakkab valmis saama juba? Ma loodan, et see saladus pole.”

„Jah. Lood on koos, ja üks singel juba väljas. Sellega seoses mul sulle jutt ongi. Aga pärast leiame ehk koha kus rääkida. Kaua sa juba tagasi oled?“

„Üleeile tulin. Aga tead, nii palju on tegemist olnud, et mul on tunne justkui oelks juba nädala ega siin. Püüan siinse elurütmiga kohaneda, aga see on vist hullem kui Londonis.”

„Su vanemad..“ alustas mees.

„Me ei räägi mu vanematest. Ma elan koos Mikega,” katkestasin teda järsult.

„Okey… Vabanda.”

„Ei ei.. Ära pane tähele, lihtsalt ma ei puuduta seda teemat kunagi. Vähemalt niipalju kui võimalik. Tead, ma pean tunnistama, et ma ei ole su uut singlit kuulnud veel. On see sul olemas?“ teadsin kui edev ta on. Tal olid alati telefonis oma uued lood, et saaks neid vajadusel jagada ja kuulata anda. Mitte, et ta poleks piisavalt kuulus olnud, aga kunagi ei võinud ju teada kellega kohtud.

Ta pani telefonile kõrvaklapid külge ning ulatas selle mulle. Andsin ühe klapi talle ning panin teise omale kõrva. „Sa ei mõelnud ju mind üksi kuulama jätta?“ uurisin talt ripsmeid plaksutades. Sain vastuseks naeru ning viimase osa teest kuulasin head muusikat.

Kohale jõudes viidi kõik koolilõpetanud salajast rituaali läbi viima ning ülejäänud said vabalt aega veeta. Koit haaras mu endaga kaasa ülejäänud bändi juurde.

„Hey! Vaadake kelle mina teepealt leidsin!“ hüüdis ta neid tervitades.

„Mia! Nii lahe, mis sina siin teed?“ uuriti ühiselt.

„Mu vend lõpetab kooli ja ma olen tema saatja täna.”

„Kui mul nii ilus õde oleks, siis ma käiksin ka temaga igal pool,” lõõpis trummar.

„Ja millised oleksid sinu võimalused siis endale lõpuks ometi normaalne naine leida?“ ei jäänud ma vastust võlgu.

„Lõpeta ära! Sellest ajalugu vaikib,” röögatas ta ahastust teeseldes.

„Kuulge, siin ei tea keegi peale mu venna, millega ma Londonis tegelesin,” mainisin igaks juhuks.

„Commoon! Kelleks sa meid pead? Meil omalgi saladusi, mis sinu käes hoiul,” naeris taustalaulja Nele.

„Ma mõtlesin Miale pakkuda meie uues videos rolli, mis te arvate sellest? Ta võiks meie salapärane naine olla,” jätkas Koit teemat mujale viies.

„Me alustame võtetega järgmisel nädalal. Kui sul on aega siis see oleks täiesti super. Te näete koos suurepärased välja. Muide, teeks siis juba paar pilti ka, mida pärast pressile näidata?“ oli bändi manager kohe nõus.

„Ma pean riided ära vahetama siis, kas me homme saame seda teha? Muidu kõik siin pärast tunnevad mind ära ja mul pole seda vaja,” sekkusin kohe. „Ma pean saama rahulikult paar aastat koolis käia veel.”

„Olgu. Meil on aega tegelikult ja meil on homme niikuinii siinkandis lõõgastumiseks planeeritud. Te võite oma vennaga koos ju ühineda meiega,” võttis Koit teema kokku.

Lobisesime kuni koolilõpetajad tagasi tulid ning võtsin tagasi oma koha Mikaeli käevangus.

„Sa tips pead mulle rohkem oma tegemsitest rääkima,” lausus ta kui olime väikeseks eineks maha istunud.

„Ma rääkisin sulle sellest, aga ma arvan, et sa lihtsalt ei pannud pilti kokku,” muigasin rahulolevalt.

„Sa oled väga salapäraseks muutunud,” mainis ta mõtlikult.

„Ei. Ma ei ole. Ma olen tegelikult seesama inimene, kes ma enne olin. Ainult hulka maad vähe katki. Minu haavad on kõik paraneda saanud ja katkiste kohtade peale on kasvanud armid. Ma ei nuta enam iga asja peale. Ma püüan igal pool tähelepanu, aga igatsen olla nähtamatu. See mis ma teen on minu töö ja viis raha teenimiseks. See, et ma täna kõigile silma jään, see on sellest, et ma unustan alailma kõik inimesed ära. Ma ei oska sellega arvesada, mis juhtub siis kui ma kohale ilmun. Sest vanasti ei märganud mind keegi. Ma tahtsin täna ilus olla sinu pärast ja sinu jaoks. Tahtsin sulle rõõmu pakkuda, aga tuli välja, et sattusin jälle tähelepanu keskpunkti. Ma ei naudi seda. Ma ei ole upsakas ega ülbe. Ma lihtsalt ei ole sellega harjunud.”

Mikael võttis mu käe ning silitas seda. „Ma pole seda kunagi arvanud. Ma näen, et sa oled ikka selline nagu enne. Siis kui sa ennast ebamugavalt tunned, siis sa teed alati ühe väikese liigutuse mis sind reedab.”

„Mis liigutus see on?“

„Sa keerad korraks oma varbad sissepoole. Just seistes, aga sa suudad seda teha ka käies.”

„Ma pole seda ise märganudki.”

„Sa teed seda juba lapsest peale. Väiksena tegid sa seda sageli, nüüd, aga vaevumärgatavalt.”

„Mis plaanid sul homseks on?“ uurisin teemat vahetades.

„Mis sul välja pakkuda on?“

„Meid kutsuti koos bändiga väheke puhkama. Ja me teeme koos Koiduga mõned pildid,” rääkisin nii vaiskelt, et ainult Mike mind kuuleks. „Ta pakkus mulle võimalust tema videos kaasa teha. Lugu on superhea. Ja no, et asi müüks on vaja erinevaid promopilte. Selliseid ja mida kõmuajakirjandusele lekitada.”

„Sa tahad öelda, et sa tahad kohe kollasesse ajakirjandusse?“ oli Mike pahane.

„Ei. Pildid tulevad nii, et minu isikut ei oleks võimalik tuvastada. Sellepärast me ei saagi neid täna teha. Mul on vaja teisi riideid ja soengut ja …“

Mike vaatas ja raputas pead.

„Mis on?“

„Sa muutud täielikult kui tööst räägid. Sul tuleb isegi teine ilme näole. Selline natuke karm.”

Naeratasin ja lubasin, et täna rohkem sellest juttu ei tee.

„Kuule, aga kas teie vahel oli midagi?“ uuris ta siis Koidu poole viidates.

„Nalja teed või??!?! Me kohtusime ühel üritusel. Täiesti juhuslikult. Tavaliselt ikka tõmbab koduse keele poole. No pidutsesime natuke koos ja sinna see asi jäi. Paari kuu pärast kohtusime juhuslikult tänaval. No jäime juttu rääkima ja käisime koos ühel sünnipäeval. Suures plaanis kõik. Temaga on tore koos aega veeta. Ta on selline hullult sõbralik ja lahe.”

„Ja mis teie siin kudrutate?“ uuris meie juurde astunud Mikaeli pinginaaber Taavi.

„Kuule räägime sellest, et sa pole mu voodit ikka veel ära toonud. Ma pean põrandal magama juba mitu ööd nagu vaene sugulane,” vastasin kiirelt.

„No täna saad vähemalt voodis magada. Sa oled endale ikka voodipartneri välja valinud juba? Nägin, et kudrutasid enne Koiduga nii armsalt.”

„Nojah, ma tean teda natuke ja viisakas oli ju mõned sõnad vahetada, aga kui soovid võin sulle ta autogrammi küsida.”

„Ma arvan, et saan ise ka sellega hakkama. Tegelikult tulin ütlema, et me võime nüüd tubadesse minna.”

„Oo! Suurepärane!“ hõiskasin püsti tõustes.

Mike haaras meie asjad ning läksime endale tuba võtma.

„Ega su paralleelikad siia ei tule pidutsema?“ uurisin voodile pikali visates.

„Ei. Ma ei tea mis nad teevad. Me varjasime kuni viimase hetkeni, kuhu me pidutsema läheme. Sa peaksid mäletama millised peoloomad nad on. Meile pole seda vaja.”

„Oh, mis esteedid nüüd räägivad! Kas sa tahad öelda, et olete neist nii palju paremad? Kas pean sulle mingeid asju meelde tuletama hakkama?“

„Ei. Asi pole selles. Me otsustasime juba aasta alguses, et igasugused labrakad jäävad ära.”

„Mul on hea meel, et ma kultuursesse seltskonda sattusin.”