Sõber

1

Maanteeäärse söögikoha parklas seisavad mõned autod. Ühe järgi on haagitud tumeroheline hobuveo treiler. Treileri liikumisest on aru saada, et seal sees on keegi. Treilerist natuke eemal seisavad noormees ja neiu. Nad vaatavad teineteisele otsa ning naeratavad.

Söögikohast väljuv lõbus seltskond peab neid noorteks armunuteks ning saadab nende suunas vilekoori. Noored ei pane seda tähelegi.

Tolmu üles keerutades  sõidab parklasse uus auto ning peatub treileri kõrval. Autost astub välja naine. Ta suundub seisva paari juurde.

Ilmselgelt ei märka kaks inimest enda ümber toimuvat. Noormees paneb käe ümber tüdruku õlgade ning tõmbab ta enda embusesse.  Tüdruk toetab pea noormehe rinnale.

„No ja mis siin toimub?!” pärib ärritunult äsja saabunud naisterahvas.

Tüdruk sosistab vaikselt, „Fakk!” ning pöördub siis naeratades kõnetaja poolde.

„Tere, Katrin! Pole ammu näinud. Kuidas sul läheb?”

„Sandra, mis siin toimus just?” nõuab naine ikka veel ärritunult. Ta on Sandrast vanem, kuid siiski väga kaunis. Autost astuvad välja tema mees ja poeg. Väike tütar magab turvaistmel. Põnevusega sätitakse ennast toimuvat jälgima.

„Mismõttes toimus? Katrin, sa vist tunned Erkot. Me tulime just võistlustelt ning otsustasime väikse söögipausi teha.” Selgitab neiu justkui ei saaks aru mida Katrin mõtleb.

„Ma teadsin juba algusest peale, et sa oled üks paras lits. Ära arva, et ma selle väikse randevuu siin enda teada jätan. Ma räägin oma vennale täpselt millise väikse libuga ta koos elab.” Katrini häälest kostub võidurõõm ja viha.

„Kas sinuga on kõik korras? Võib-olla sa peaksid natuke rahunema. Teil autos konditsioneer ikka töötab?” küsib Sandra murelikult.

„Sa oled ikka eriti jultunud! Ma leian su teise mehe käte vahelt ja sul pole isegi häbi!!!” karjatab Katrin.

„Kui sa nüüd maha rahuned, siis ma saaksin ehk selgitada, et siin pole midagi ebasündsat. Erko on minu ja Karli väga hea sõber juba aastaid. Ma ei tea mida sa siit välja lugeda tahad. Mulle sooviti just võidu puhul õnne.” Selgitab tüdruk tüdinult.

„Ah, või nüüd nimetatakse siis amelemist õnne soovimiseks!” naine võtab taskust telefoni ning valib numbri. „Ma helistan kohe Karlile ja paljastan su väikse saladuse.”

„Helista kui tahad. Ta ise palus Erkol mind täna võistlustele viia kuna minu auto on remondis ja tal endal on tegemist.” Naerab Sandra ning pöördub Erko poole talle vaikselt rääkides: „ma ei saa aru kuidas Karl nii normaalne on kui ta õde selline bitch on. Ma ei tea mida tema siit välja lugeda tahtis. See on nii haige. Ta peaks ravile minema!”

Erko naeratab tüdrukule ning võtab tal käest, „Sul on kõik korras?”

„Ahh, ma peaks sellega juba harjunud olema. Lihtsalt see mõnus olemine on nüüd kadunud.”

Nende vestlusesse sekkub Katrin kes annab oma telefoni Sandrale. „Räägi palun oma mehega!”

Sandra võtab telefoni ning hõiskab sinna, „Chao!!!! Ma võitsin!! Kujutad ette ma võitsin!!”

„Oo! Palju õnne! Sa oled väga tubli!” vastab Karl ning pärib siis, et millest ta õde nii ärritus.

„Ahh, tead ise kuidas võistlustel on. Jube möll ümberringi ja kõik käivad ja patsutavad ja Leona on nii jebla ikka veel ning siis vaatasime nagu alati kuidas sealt siva minema saada. No ja nüüd siis tegime väikse pausi teeääres ja sõime natuke no ja siis Erkol tekkis võimalus mulle lõpuks võidu puhul õnne soovida. No ja Kati siis juhtus nägema kui me kallistasime ja korraldab siin nüüd skandaali. Saad aru ta sõimas mind lipakaks kuna ma hooran sinu selja taga ringi! Ma ei saa aru mis selles siis nüüd nii halba on kui me Erkoga kallistame. Või on see keelatud? Ma ei ole kunagi selle peale tulnud. Võib-olla ma ei tohiks seda enam teha?”

Karl naeris südamest oma naise jutu peale ning soovitas oma õde mitte tähele panna.

„Mul läheb täna pikemalt. Keegi on siin mingi jama kokku keeranud ja ma aitan poistel selle ära parandada. Kurat miks ma ei kuula sind kui sa ütled, et pole vaja igast jobusid tööle võtta. Järgmised mehed valid sina välja.”

„Väga hullusti siis või?”

„Ah ei. Lihtsalt mõned lisatunnid tööd, aga ma peaks südaööks kindlasti kodus olema. Tahaks su võitu tähistama minna. Ma ei tea kuidas Erkol ajaga on, aga ehk lähete juba mingi seltskonnaga „teise koju”? Ma tuleksin järgi kohe kui võimalik.”

„Kuule, aga me viskame hobused ära ning arutame asja. Me oleme kuskil tunni kaugusel veel tallist. Ma peaksin vist puhkama ka natukene. Täiesti hull päev on olnud. See palavus ajab hulluks.”

„Kuule kullake, ma lõpetan nüüd. Aga anna teada kus kohtume eks! Armastan!”

Sandra ulatas telefoni meheõele tagasi ning naeratas talle.

„Tanel, sa ju ka nägid seda mis siin toimus! Ütle midagi!” pöördus ilmselgelt lüüa saanud naine solvunult oma mehe poole.

Tanel noogutas ning läks Sandrale õnne soovima.

„Ära pane teda tähele. Mina küll midagi sündsusetut ei näinud. Ma ei mõista mis tal sinu vastu on. Sa oled väga tubli! Palju õnne!” ütles mees Sandrale nii vaikselt, et ta naine seda ei kuuleks. Siis pöördus ta naise poole, „Tahad süüa midagi või sõidame edasi?”

„Ma ei taha midagi,” teatas naine turtsakalt autosse istudes ning ust mürtsuga sulgedes.

2

Sandra ja Erko asusid samuti teele. Sandra keeras autos muusika põhja ning mõtles möödunud päeva peale.

Hommikul vara oli Erko ta kodu juurest peale võtnud ning  sõideti tallide juurde hobuseid peale laadima. Sandra istus autos suure termoskruusiga kus oli kuum must kohvi. Päikseprillid varjasid ta silmi ning nokamüts juukseid.

„Sa näed nii suurepärane välja,” mainis Erko muigega.

„Ära nori! Mul läks eile tööl nii pikalt, et jõudsin talli alles kümne paiku. Leona pesemine on paras katsumus. Hea et ma tallis üksi olin. Muidu mudilaste juuresolekul ei saa korralikult ropendada ka. Mul on hull sinikas kintsu peal. See tõbras virutas mulle sellise obaduse lootes, et siis pea võistlema minema vist. Ma müüks ta kohe maha tema iseloomu pärast, aga samas on ta maailma parima hüppega loom kes mul olnud on. Ja nagu sellest ühes obadusest veel vähe oleks olnud, ta üritas mind hammustada ja muud moodi ka sandistada. Kusjuures ma juba lootsin, et ta on natukenegi normaalsemalt käituma hakanud. Ma võitlesin temaga tund aega! Draakoniga läks veerand tundi.”

„Vaeseke.” Irvitas mees õelalt.

„Jajah. Naera jah. Ma tean küll mida sa sellest arvad. Aga noh, vahet pole. Kuule, keera siia bensukasse korraks sisse. Ma ostan mõned asjad.”

„Kuidas see ütlus oligi, et sa näed välja nagu miljoni dollariline väljasitutud  õunamoos?” ei saanud kutt norimist pidama.

„Ahhaa!!! Muidugi. Miljonist dollarist on siin enamus puudu. Aga ma tänan, sa oled täna hommikul nii heas tujus. On sul kõik OK?”

„Ahh, eks ma pärast räägin.” Vastas Erko autost väljudes ning toetas käe naise seljale teda uksest sisse lastes.

Hobuste treilerisse panemine läks nagu alati. Kõigepealt ülbik Leona kes pidi ära proovima kõik trikid alates lonkamisest kuni konkreetse ründamiseni, et ainult mitte treilerisse minna. Ja siis mõnusalt rahulik Draakon, kes rahumeelselt heinatuusti närides treilerisse sammus ning seal hirnatusega oma reisikaaslast tervitas. Leona taltus selle peale alati ning treiler pääses sedasi lagunemisohust. Sandra kontrollis veelkord varustuse kasti üle ning võttis kapist võistlusriided.

„Võime minna!” ütles ta autosse istudes.

Erko irvitas oma kohale istudes, „Kas sokkis võistlemine on mingi uus mood? Või kavatsed sa botastega täna ilma teha?”

„Kurat! Ma jälle unustasin!! See pole lihtsalt normaalne!” teatas Sandra talli poole tagasi minnes.

„Mida ma veel unustasin? Ütle koha ära, ma ei viitsi mitu korda käia edasi tagasi.” Ütles ta kaasa lonkivale Erkole.

„Ma ei tea. Vist midagi erilist. Kohvitassi vajad veel?”

„Ahh!!!! Ma unustaks vist hobused ka kaasa võtta ilma sinuta. Tänks!”

Lõpuks olid kõik asjad autos ning sõit algas.

„Räägi siis mis sinu hinge vaevab?” uuris Sandra üle päikeseprilliääre sõbrale otsa vaadates.

Nad olid Erkoga tuttavad juba keskkoolist peale. Esimesel päeval uues koolis sattusid nad kõrvuti istuma ning nii see jäi. Kohe algusest oli selge, et neil kahel on hea omavaheline klapp. Enamus arvas, et neist saab paar, kuid neist said hoopis parimad sõbrad. Koos käidi pidudel ning veedeti enamus vaba aega koos. Puhuti teineteise haigetsaanud egole või südamele peale kui järjekordne lootus mingiks suhteks oli luhtunud ning mindi koos uut otsima.

Koos mindi ka ülikooli. Küll erinevaid asju õppima, aga ikkagi koos. Pärast esimest nädalat ühikas otsustati koos hoopis korter üürida. Lõpuks elati seal juba neljakesi. Sandra tutvus ülikooliajal Karliga ning Erkol oli suhe oma kursaõega. Kui Sandra ja Karl lõid ühise kodu ning said kaksikud tütred, siis Erko otsis ikka seda õiget.

„Ahh, naised..” vastas Erko sõbranna küsimuse peale.

„Mina ei saa neist aru! Algul on kõik tore ja siis hakkab mingi jama pihta!”

„Mis nüüd siis?” uuris Sandra.

„No vaata, kõik on alati täpselt ühtemoodi. Saad tüdrukuga tuttavaks, oled armunud ja kõik tundub ideaalne ja siis hakkab kõik närvidele käima. Ma ei saa aru kas neil oma elu polegi? Ei no tõsiselt! Vingutakse,e t miks sa nii kaua tööl oled, miks raha pole, et järjekordselt pidutsema minna, miks ma ei mäleta meie 100 päeva kooselu tähtpäeva ja ma ei tea mida veel. Ja igakord on kõik ühtemoodi! Mida ma valesti teen?”

Sandra naeratas ning lausus, „Kas sa oled mõelnud sellele, et niikaua kuni kõik sinu tüdrukud on täpselt ühte nägu ja tegu ei muutugi midagi.”

„Mida sa sellega öelda tahad?”

„No, aga mõtle nüüd oma viimasele kolmele tipsile. Nad on äravahetamiseni sarnased. Karl ei suuda neil ühelgi vahet teha. Miks ta sinuarust neid ühtegi nimepidi ei kutsu kunagi?”

„Noh?”

„Sest ta ei tea millal sa jälle uuega meile külla tuled.”

„Sa ajad jama!”

„Kas ikka tõesti?! Oota ma näitan sulle!”

Sandra võttis tagaistmelt läpaka ning ühendas selle telefoni kaudu internetti. Siis avas ta mehe Orkuti konto ning kopeeris sealt mehe kolme viimase tüdruku pildid arvutisse.

„Jää seal putka juures seisma, seal müüakse päris normaalset kohvi, mul on veel ühte doosi vaja.”

Mees keeras teelt kõrvale ning peatas auto.

„Tahad ka midagi? Süüa äkki? Ma ostan kuni sa pilte vaatad.”

„Ma ei tea, ma tahaks neid pilte näha.”

Sandra tervitas juba tuttavat näitsikut ning ulatas talle oma kohvikruusi. „Palun mulle üks ämbritäis musta kohvi palun.”

„Võistlustele jälle jah? Kuhu kanti seekord siis?”

„Ahh, teise Eesti otsa. Ole hea anna mulle midagi süüa ka. Mis sul täna head on?”

„Endale tahad või autojuhile?” muigas müüja.

„Ma ei tea, mul on kõht kohvi täis, aga peaks vist ikka sööma midagi ka. Muidu see elajas seal treileris tapab mu enne ära kui ma võistlema jõuan hakatagi.”

„Ikka kaklete?”

„Ahh, sa peaksid mu sinikaid nägema. Töökaaslased juba kahtlustavad perevägivalda. Vaatavad mind kui lollakat kui räägin, et hobune peksab ja hammustab.”

„Ega sa jah normaalne ei ole.” Mainis vestlusesse sekkunud Erko.

„Mis sa mulle süüa ostsid?” uuris ta siis, „Kõht on tõesti tühi.”

Lobiseti veel mõned minutid ning siis istus Sandra rooli ja Erko asus sööma.

„Sul on õigus.”

Mõnda aega oli vaikides sõidetud ning Sandra võpatas oma mõtetest üles.

„Misasja? Milles mul õigus oli?”

„Nad on tõesti kõik ühte nägu. Aga ma ei saa midagi teha, et nad mulle meeldivad.”

„No siis pead sa niikaua proovima kuni leiad selle õige. Tead sa üldse mida sa tahad?”

„Tahaks kedagi kes oma peaga mõtleks ja teaks mida elult tahab. No ja tal võiks oma elu olla ka. Kopp ees juba sellest, et nad ainult minu elu elavad. Miks ei võiks teist sinusugust olla?”

„Minusugust?” Sandra vaatas sõbrale otsa.

„Vaata teed palun. Nojah, sinusugust. Sa tead mida elult tahad. Sul on hobi, töö, mees, lapsed. Sa jõuad kõike. Sa ei oota, et sinu eest kõik ära tehakse.”

„Ma tänan komplimendi eest. See on sinust väga armas, et sa nii mõtled, aga nagu sa juba tead, siis teist minusugust ei ole olemas ja ei saagi kunagi olema. Ma olen väga eriline eksemplar.”

„Ma tean seda.” Ütles mees naisel nokamütsi peast võttes ning ta niigi sassis juukseid sasides.

„Seda ma arvasin, et sa ei viitsinud hommikul juukseid kammida. Ainult sellisel juhul kannad sa nokamütsi.” Mainis ta siis naerdes.

„Lõpeta ära! Minu kohutava soengu pärast saame veel trahvi ka kui ment nägema juhtub.”

„Tahad teeme vahetust? Saad ennast korda seada?” pakus mees. „Varsti tuleb üks koht kus peatuda saab.”

Sandra istus auto tagaistmele ning hakkas oma poolde selga ulatuvaid blonde kiharaid harjama. Kui soeng tehtud hakkas ta riideid vahetama. Valge t särk otse sportrinnahoidja peal olnud pusa ja  valged võistluspüksid teksade asemele.

Erko jälgis tüdruku tegemisi tahavaatepeeglist. Ta oli sellist vaatepilti näinud sadu kordi. Vaatamata kaksikute sünnitamisele oli tüdruku keha vormis. Sellele aitas kindlasti kaasa pidev spordi tegemine ja liikumine. Isegi raseduse algul käis Sandra ratsutamas. Niikaua kuni kõht hobuse selga istumist ei seganud, käis ta trennis.

Erko märkas suurt sinikat tüdruku kintsul. „Kuradi hobune!” kirus ta mõttes. Kuidas saab sellisele väiksele ja haprale olevusele peale astuda!?

3

Sandra tallitüdruk oli juba kohal ning aitas tal hobused valmis seada sel ajal kui ta ise rajaga tutvus ja ennast kohtuniku juures kirja pani. Erko jalutas natuke ringi ning keeras end siis tagaistmele magama.

„Ajage mind siis võistluste alguseks ülesse,” ütles ta veel enne ukse sulgemist.

Kui Leona võis igal pool tõbras olla siis üksi võistlusväljakule jõudes muutus temas kõik. Stardikella kuuldes ununesid kõik trikid ja temas tuli välja tõeline sportlane. Raske rada läbiti mängleva kergusega ning takistused ületati piisava varuga. Esimene osa sõidust oli läbitud ja koht teises voorus kindlustatud.

Draakoniga oli lihtsam. Tema peale võis alati kindel olla. Ta hüppas igast asendist ja iga ilmaga üle kõigest mis ette jäi. Seega oli Sandra mõlema hobusega teises voorus.

Leona oli loomult särtsakam ja kiirem ning seetõttu ei valmistanud talle raskusi läbida kiiruse ja puhtuse peale teist osa. Draakoniga sõites sai Sandra ühe karistuspunkti aja ületamise eest ning jäi neljandaks. Sõita oli jäänud veel kahel võistlejal ning Sandra hoidis hinge kinni. Erko seisis ta selja taga ning tema käsi puhkas tüdruku puusal. Ta tundis kuidas tüdruku kogu keha oli ootusärevusest pingul ning siis kui selgus, et ta on võitja langes ta mehele kaela.

„Jehhuuuuu!!!” röökis ta meest kallistades ning hüples ta käte vahel ja siis uuesti kallistades . Mees pani oma käed talle ümber ning võttis naise tugevalt oma embusesse. „Palju õnne!” sosistas ta naisele kõrva ning suudles ta kaela. Sandra keha läbis ootamatu värin. Ja siis teine ja korraga oli ta mehe meelevallas. Ta nägi mehe silmi enda omadesse vaatamas ja uppus neisse. Ta tundis mehe huuli enda omade lähedal ning tundis soovi neid suudelda.

Siis lükkas ta mehe endast eemale ning hakkas hobuse poole minema. Talle jagati patsutusi ja õnnitlusi kuid ta kõndis kui unes. See oli nii ootamatu. Siis raputas ta pead ning ajas need mõtted eemale. See oli lihtsalt üks hetk ja tõenäoliselt võidujoovastusest tekkinud. See polnud midagi erilist, kinnitas ta endale veelkord ning istus hobuse selga, et korraks kõigest eemale pääseda.

Kui ta autasustamisele kutsuti  märkas ta Erkot raja ääres juba järjekordse klooniga juttu ajamas. Sandra naeratas ning muigas oma varasemate mõtete üle. Ta polnud üldse mehe tüüp. Mehele meeldisid tumedapäised, pikad, ülisaledad noored tüdrukud. Pealegi oli Sandra ikka veel armunud oma Karli. Karl oli parim mees maailmas. Ta oli heasüdamlik ja tähelepanelik. Ta tegeles lastega ning toetas naist igal sammul. Ta kaitses Sandrat oma koletisest õe eest ning oli alati tema jaoks olemas.

4

Õhtul pubis istudes ja Karli oodates meenutasid Erko ja Sandra päevasündmusi. Nagu alati jagus juttu kauemaks. Sandra jõi rohkem kui oleks pidanud ning selleks hetkeks kui Karl pubisse jõudis tantsis ta naine parasjagu laua peal keerutades oma t- särki uljalt pea kohal. Nende ühised sõbrad ning suur hulk võõraidki elasid talle lärmakalt kaasa. Karl muigas ning suundus baari omale jooki võtma.

„Tere! Tulid oma naist taltsutama?” muigas tuttav baaridaam mehele jooki valades.

„Tere ise kah! Ei tea kas julgeb lähedale minnagi. Vähemalt kaine peaga vist ei tasuks.” muigas mees vastuseks. Siis maksis joogi eest ja suundus laua juurde.

„Oo!! Minu härra abikaassa saabus!!!” Röökis Sandra ning vajus mehe käte vahele. „Mul on nii hea meel, et sa tulid. Tead, nad siin sunnivad mind tantsima.” Lobises ta meest suudeldes. „Aga nad ise ei taha sugugi tantsida. Kas sa palun tuleksid minuga tantsima?!”

„Palju õnne sulle, kullake. Paneksid ehk särgi selga tagasi?”

„Kuule ole nüüd! Kas sulle ei meeldi mu pesu? Neil siin kellelgi polnud selle vastu midagi…”

„Kui pluusi selga paned siis läheme tantsima.”

Karl võttis naise käest pluusi ning pani selle talle ise selga. „Nii on parem.”

Nad suundusid tantsuplatsile. Tantsuhoos märkas Sandra nende lähedal Erkot. Mees tantsis mingi uue tüdrukuga, kuid jälgis silmadega naist. Vaatas talle otse silma sisse justkui teda hüpnotiseerides. Sandra unustas ennast korraks neisse silmadesse, kuid siis pööras demonstratiivselt selja ning vedas meest enda järel laua juurde tagasi. „Mulle aitab tänaseks vist tantsimisest.”

„Räägi mulle siis täpselt millega sa täna hakkama said,” palus mees teda.

Ja Sandra rääkis. Pikalt ja üksikasjalikult sellest kuidas ta kõigile ära oli teinud. Ta ei unustanud ka mehe õe peale kaebamist. „Saad aru! Ta näeb tonti seal kus seda pole. Ta on täiesti nõõõmee!!! Ma ei saa aru miks ta ei võiks omale elu muretseda mida elada. Täiesti napakas noh! Mul oli Erko ees täiesti piinlik. Ausalt, sa pead talle ütlema, et kui ta mind rahule ei jäta siis ma võtan lähenemiskeelu.”

„Ma räägin temaga homme sellest.” Lubas Karl.

Erko tuli tüdrukuga tantsuplatsilt ning istus Sandra kõrvale. Kuna ruumi oli vähe surus ta end tihedalt naise vastu ning pani käe ta selja taha nagu palju kordi varem. Naine tundis, et mehe keha kõrvetab teda. See puudutus ajas pea sassi ja keha hulluks. Ta talus seda paar minutit. Siis tõusis püsti ning teatas, et läheb koju. „Ma olen tegelikult surmani väsinud.”

Karl naeris, haaras purjus naiselt ümbert kinni ning jättis teistega hüvasti. Sandra lahkus kordagi Erko poole vaatamata.

5

Võistlustest oli möödunud kaks nädalat ja Sandra oli jõudnud veendumusele, et kõik need tunded ja muu selline oli lihtsalt ettekujutuse vili. Ta puhastas parasjagu tallis hobuseid ja naeris endamisi,e t oli midagi sellist välja mõelnud. Kuidas ta saigi Erko vastu midagi tunda. Erko oli ta sõber. Milleks asju keeruliseks ajada. Pealegi meeldis talle ta oma mees väga. Karl on maailma parim mees!” kinnitas ta endale.

Harju käest pannes märkas ta eemal kogu. Keegi seisis eemal bokside najal ning vaatas teda. Kuna ta oli varjus siis Sandra ei märganudki teda kohe. Läks mõni sekund enne kui ta sai aru, et tegemist oli Erkoga. Mees toetus õlega boksiuksele, näris rohukõrt ning vaatas teda.

„Tere! Mis  sa siin luurad?” hõikas ta mehele.

„Tulin vaatama kuidas sul läheb. Ma olin siinkandis ning mõtlesin, et äkki teed trenni.

„No näed. Vaatasid mu ära ja nüüd hakkad koju minema?” lõõpis tüdruk natuke pahuralt.

„Ma ei teagi. Aega nagu on. Mõtlesin, et äkki õpetad mind ka ratsutama.”

„Kuule ole nüüd! Ära lollita. Sina ju olid see mees kes lubas mitte kunagi elus hobuse selga istuda.”

„Nojah. Palju muid asju on ka lubatud.”

„Aga olgu. Ma ei lase seda endale kaks korda öelda. Pealegi mulle sobib väike jalutuskäik metsas. Lasen sulle kohe hobuse valmis panna.”

Sandra pöördus tallis askeldava trennitüdruku poole. See ei lasknud endale kaks korda öelda ja tuli kohe appi. Nad lootsid alati, et saavad kedagi aidata. Sandra mäletas kuidas tema oma treener oli neile öelnud, et kui nad loodavad kunagi kellekski saada, siis peavad nad koguaeg tallis jõlkuma ja olema valmis selleks, et mõni ratsutaja neid oma hobuseid jalutama paneb või soojendust tegema nendega. Sedasi saavad nad sõita tipphobustega ja sedasi saavad nad ka hakata võistlustel nendega kaasas käima ja lõpuks võtavad nad su oma tiiva alla. No ja eks nii oligi läinud. Kuigi Sandra kodustas oma treeneri mees. Ta kuulis hiljem, et see oli ka olnud põhjuseks miks neil pidevalt peretülid tekkisid ning lõpuks ka lahku mindi. Täiesti kummaline maailm. Sest tegelikult meeldisid tollele mehele hoopis teised mehed ja Sandra oli lihtsalt üks põhjus.

Sandra tõi Erkole kiivri ning näitas kuidas hobuse selga saada. Esimene pooltunnike metsas jalutamist kulus õpetuste peale. Kuidas jalgu hoida, kuidas istuda ja kuidas käsi hoida. Ega see Erko nii loll olnudki. Täiskasvanuid oli mõnes mõttes lihtsam ratsutama õpetada kui lapsi. Nad said lihtsamini pihta mida teha tuleb.

Õhtu oli ilus. Tuult peaaegu polnud ja päeva läbi kestnud leitsak hakkas järgi andma. Pooleteist tunnine jalutuskäik lõppes Erko tõdemusega, et seda võiks teinekordki teha.

„Ma annan sulle treeneri numbri kes ehk viitsib sinuga tegeleda.”

„Ma lootsin, et sa ise hakkad mind õpetama,” mainis mees hobuse seljast sadulajälge harjaga maha nühkides.

„Ma kardan, et mul pole selleks aega,” ütles Sandra ning võttis kaks sadulat kätte, et neid sadularuumi viia.

Erko püüdis talt sadulad haarata kuid tekkis hetkeline segadus ja sadulad langesid maha ning mehe käed sulgusid tüdruku ümber. Mees kummardus tüdrukut suudlema. Korraks Sandra tardus. Tundes mehe huuli oma huulte vastas tahtis ta sellele tundele anduda. Kuid siis rebis ta end mehest lahti virutas talle vastu kõrvu ning kummardus maast sadulat võtma.

Erko võttis ta käest kinni seda takistades. „Sandra. Sa ju tunned sama mis mina. Miks sa sellele vastu sõdid?”

Sandra vaatas mehele otsa ning teatas, „Ma ei saa aru millest sa räägid. Ma olen abielus ja mul on kaks last. Palun ära tee asju keeruliseks.”

„Sa tead täpselt millest ma räägin.”

„Ma ei taha sel teemal sinuga enam rääkida. Me oleme lõpetanud tänaseks. Sa võid koju ära minna. Ma lõpetan siin ise.” Ta haaras sadula, loobus teise võtmisest ning astus sadularuumi poole. Erko võttis maast teise sadula ning järgnes talle. Sadularuumi pirn oli jälle läbi põlenud. Sandra klõbistas lüliti kallal mitu korda enne kui loobus. Ta astus pimedasse ruumi ning pani sadula käsikaudu oma kohale. Siis keeras ta ringi, et ruumist välja astuda ning sattus uuesti mehe käte vahele. Seekord saatis mehe kuumavaid huuli edu ning nad suudlesid pikalt naha ja hobusehigi järgi lõhnavas sadularuumi pimeduses. Nende hingamine kiirenes ning kehad liibusid teineteise vastu.

Kes teab millega see lõppenud oleks kui keegi poleks hobusega talli sisenenud. Sandra rebis end mehest eemale ning palus, „Mine palun ära. Kohe!”

Ta jalutas sadularuumist välja oma juukseid kohendades ning asus  ikka veel tallivahel seisvaid hobuseid boksi paigutama. Ta kuulis kuidas mees ta selja taga seisatas korraks ning siis lahkus. Naine ohkas kergendatult.

6

Sandra jalutas läbi tuisu tööle. Pidi see auto just täna katki minema! Ja just täna oli Karl teises eesti otsas tööl. Ta oli üritanud küll taksot saada, aga tundus, et terves linnas polnud ühtegi vaba autot. Niisiis jalutas ta töökoha poole. Tavaliselt ei tundunud see tee sugugi nii pikk. „Oleks pidanud ikka koju jääma ja helistama neile, et ma olen haige.” Kirus ta endamisi. Õnneks oli ta taibanud kaasa võtta mp3 me mängija ning kõrvaklappidest tuli mõnus muusika. Kella vaadates selgus, et ta on juba tööle hilinenud. Bossil on kindlasti hea meel, et saab lõpuks ometi tema kallal oma teravaid hambaid teritada. „Ei tea mis talle viimasel ajal sisse on läinud..”

Sandra lisas kiirust ning hetke pärast oli ta ristseliti maas. „KURAT VÕTAKS!!!” röökis ta kõva häälega. Enne kui ta püsti tõusis püüdis ta veenduda, et kõik luud ja kondid on terved. Vähemalt tundus sedasi. Kuigi peapõrutus võis tal vabalt olla. Kui ta siis parasjagu käpuli kõnniteel ukerdas ulatas keegi talle käe. „Jumal tänatud, kellelgi on vähemalt natukenegi minust hale.” Mõtles ta kätt vastu võttes.  Kõvasti ütles ta, aga ; „Tänan.”

„Miks sa keset kõnniteed pikutad? Kas kodust visati välja? Või ei teinud sa sulepatjadel ja lumel vahet? Ma nimelt võin sulle seda selgitada.”

Sandra vaatas läbi langeva lume mehele, kes teda püsti aitas, otsa. See oli Erko. Ta polnud meest näinud pärast seda kui neil oli väike talliinsident. Ja nüüd oli ta siin kui prints valgel hobusel valmis naist kätel traumapunkti talutama. Kui seda muidugi vaja peaks minema.

„Sina siin?” imestas ta kõvasti.

„Ma pigem küsiksin, et mida sina siin kõnniteel pikutad?”

„Ahh, sitt päev. Karl on karukaheksas, minu auto keeldus ärkamast ja ühtegi vaba taksot pole olemas. No ja siis siin ma nüüd olen. Kuradi libe on! Aga sa ei vastanud mu küsimusele, mida sa siinkandis teed?”

„Ma nimelt töötan siin juba varsti pool aastat. Kui sa minuga kohtumist ei väldiks siis sa ehk teaksid seda.”

„Ma ei väldi sinuga kohtumist.”

„Hea küll, aga ma viin su tööle. Tule istu autosse. Muide sa oleksid võinud mulle helistada ja ma oleks sind tööle toonud. Olenemata sellest, et kas ma siin lähedal töötan või ei. Sa tead seda.”

„Kahjuks mul ei tulnud üldse meelde, et mul on mõned sõbrad. Ma olen viimasel ajal mõne käest saanud korralikult vastu näppe.”

Sandra rapsis endalt lume maha ning istus oiates autosse. Üks teatav pehme koht oli hell.

„On sinuga kõik korras? Peaksime ehk traumapunkti minema?” muretses mees.

„Ma arvan, et minu tagumikupekk ei vaja arstide tähelepanu. Ma pean seda tulevast suurt sinikat lihtsalt oskuslikult varjama. Seega striptiisi lähiajal näha ei saa kohalikus pubis.”

„Mis kell ma sulle järgi tulen?”

„Ma arvan, et saan ise koju. Ehk keegi viib mind või tellin takso. Sa ei pea muretsema. Ma ei kujuta ette kaua mul läheb täna.”

Mees noogutas ning lehvitas hüvastijätuks.

Sandra lonkas töökoha uksest sisse.

7

Kell oli juba kaheksa õhtul ning Sandra istus ikka veel oma laua taga ning püüdis kõigest hingest kuidagigi laual asetsevast paberikuhjast läbi närida. Kõik teised olid juba ammu läinud. Kuidas töö viimasel ajal üle pea kasvab? Ta istub hommikul laua taha, ei kola internetis, aga ära teha kõike ei jõua. Tõenäoliselt peaks laskma endale assistendi palgata. Kasvõi poole kohaga. Nii palju asju on mida saaks keegi teine teha. Eriti selliseid aeganõudvaid ja mõttetuid töid, nagu paberite arhiveerimine ja järjekorda panemine.

Ta klõpsatas järjekordse kausta kinni ning otsustas, et on aeg koju minna.

Alles maja ees parklas meenus talle, et tal pole autot. Parkla oli peaaegu tühi. Seal seisis ainult üks auto. Kuna tuisk polnud veel järgi jäänud tõmbas ta jope kapuutsi mütsi peale ning valmistus bussipeatusesse jalutamiseks. Keegi andis tema kõrval signaali.

Parklas seisnud auto peatus tema kõrval, uks avanes ja Erko viipas kutsuvalt.

„Mida sina siin teed?” küsis Sandra autosse istudes.

„Ootasin sind.”

„Sul nagu oma eraelu polegi või?”

„Kusjuures ei ole jah.”

„Mis su seiklustest saanud on?”

„Sandra, kas sa näed minus ainult seiklejat?”

„Vist mitte. Ma pole tegelikult sinu eraelu väga elada tahtnud kunagi.”

Erko keeras auto parklast välja ning hakkas Sandra kodu poole sõitma.

„Tegelikult tahtsin ma sinuga juba ammu rääkida. Aga ma pole saanud võimalust.”

„Ma ei tea, et mu telefon oleks viimasel ajal levist väljas olnud.”

„Sa oled ikka pahane mu peale?” uuris mees vaikselt.

„Pahane? Mille peale?” turtsus Sandra pahuralt.

„Sandra, ma tunnen sind väga hästi. Ma tean sinust kõike. Kui sa minu peale pahane poleks siis ma teaksin, et sa ei tunne mu vastu midagi. Aga sa oled nii pikalt eemal olnud, et asi peab tõsine olema.  Ma olen meelega eemal olnud ja oodanud millal see sul üle läheb. Aga tundub, et ei lähe. Mulle tundub, et me mõlemad tahame ühte ja sama asja.”

„Erko, sa mõtled selle välja, sest sa tahad seda nii näha.”

„Sandra, kallis! Sa püüad ju lihtsalt põgeneda…”

„Jah. Erko sa tead, et ma ju ei saa!”

Erko keeras auto nina Sandra kodu lähedal asuva supermarketi parklasse ning peatus seal.

„Ei möödu ühtegi päeva kui ma su peale ei mõtleks. Ma ei tea mis sel päeval seal võistlustel juhtus. Mu silmad oleksid nagu avanenud. Ma olen koguaeg otsinud kedagi sinusarnast, aga ma ei märganud varem, et sa olid koguaeg minu kõrval. Mulle pole olnud vaja kedagi sinusarnast vaid sind.” Mehe hääl oli vaikne ning rääkides keerutas ta tüdruku juuksesalku. Autosse tekkis vaikus. Sandra vaatas pingsalt enda ette ning lihtsalt vaikis. Erko vaatas Sandra poole ja püüdis lugeda tüdruku mõtteid. Kuid tema näost polnud võimalik midagi välja lugeda. See oli kogu aeg ühesugune. Kuni ühel hetkel hakkasid tema silmist pisarad voolama.

„Palun vii mind koju,” sosistas ta oma nägu peites.

Mees ohkas ja pani käigu sisse.

Vaikides sõideti viimased minutid naise koduni.

„Ma viin su homme tööle kui tahad?” uuris mees kui naine autost väljuma hakkas.

Sandra noogutas vastuseks ja ütles, et hakkab minema pool kaheksa.

8

Sandra läks ikka veel nuttes trepist üles, avas korteriukse ning tuld põlema panemata istus ukse ette maha ning hakkas kõva häälega nutma. Miks sellised asjad juhtuvad?! Miks ei võiks elu olla lihtne ja ilus? Miks peavad tekkima tunded oma parima sõbra vastu? Miks nüüd? Ta armastas oma meest ja lapsi, tema elus oli kõik korras. Ta ei olnud Karliga elades õnnetu. Vastupidi ta oli õnnelik ja armastas oma meest. Aga see värin tema kehas kui ta Erko peale mõtles ja need emotsioonide laviinid mis tema keha halvasid meest kohates- need olid hingematvad. Ta polnud kunagi midagi sellist tundnud. Karliga oli kõik lihtne ja turvaline. Mees oli ta teinud õnnelikuks, pakkunud talle kõike millest naine unistas. Ta armastas meest kogu hingest. Temaga koos olles oli tundis ta, et elu on turvaline.

Kuid Erkoga koos olles oli kõik ohtlik. Ohtlik ja erutav. Selline etteaimamatu ja kirglik. Selline nagu Sandra oma iseloomult ka oli. Karl rahustas teda ning tasakaalustas. Kui Sandra raginal tülitseda tahtis siis Karl võttis kõike rahulikult. Kui Sandra meeletult tantsides kuskil ööklubis pidutses siis Karl pidas temaga sammu ning oli alati tema kõrval. Viies tüdruku pärast turvaliselt koju ning ulatades naisele hommikul valuvaigistid koos värske mahlaga, et naise peavalu leevendada.

Sandra oli kogu elu arvanud, et petma ta oma meest ei hakka. Ta kasvas kodus kus vanemad tülitsesid pidevalt ning lõpuks lahutasid. Tülid jätkusid ikka veel. Süüdistati teist poolt ning korraldati draamasid kõikvõimalikel teemadel. Sellist elu Sandra omale ei tahtnud. Ega oma lastele.

Miks inimesed üldse petavad oma kaaslast? Kuidas ta saaks Karlile kunagi elus veel otsa vaadata kui ta oleks teda petnud? Kuidas ta saaks mehega koos elada kui ta petaks teda. Kui ta oleks mehe usaldust tema vastu petnud? See tundus nii uskumatult raske olevat. Kuidas inimesed seda siis nii sageli teevad? Kas nad siis ei hooli oma kaaslasest? Kas nad siis ei armasta ega austa neid? Tundeid ei saa ju sundida, aga oma tegude eest saab ju vastutada. Ta oli seda koguaeg arvanud ja arvas ka praegu, kuid ahvatlus oli nii suur. Erko oli kõik tema meeled haaranud ja soov temaga koos olla mattis hinge.

Sandra tõusis, et helistada oma lastele, kes ta ema juurde mõneks päevaks olid läinud. Ta pühkis numbrit valides pisarad ära ning laste häält kuuldes kadusid kahtlused kiiremini kui olid tulnud. Tal olid maailma armsaimad lapsed ning parim isa neile. Milleks seda kõike lõhkuma hakata?!

9

Erko viis Sandrat tööle kuni ta oma auto korda sai. Siis tõmbus ta eemale. Ta hoidis omaette ning üritas oma tunnetes lõplikult selgusele jõuda. Kuid kuidas sa teed ratsionaalseid otsuseid kui nii unes kui ilmsi on sul silme ees naine kelleta sa elada ei suuda.

Lõpuks mõtles ta välja kuidas olla koos oma armastatuga.

Ta kutsus Sandra ühel päeval lõunat sööma.

„Kuidas sul läinud on vahepeal?” uuris ta alustuseks.

„Hästi,” vastas Sandra mehele otsa vaadates.

„Ma siin mõtlesin selle kõige peale ja tahtsin küsida, et kas sa oleksid nõus minuga koos aega veetma?”

„Nalja teed või? EI!!!”

„Vaata ma ei taha, et sa teeksid midagi mis sinu jaoks vale tundub, aga kui sa teed ainult neid asju mis okey tundub?”

„Mis sa sellega öelda tahad? Mis mõttes teen neid asju mis okey on? Ma ei hakka kunagi oma pere lõhkuma.”

„Ma ei palugi seda. Aga varem käisime me koos väljas me veetsime palju aega koos ja meil oli tore. Ma tahan seda kõike tagasi. Ma ei taha olla päris ilma sinuta. Me võime ju ikka koos olla. Me ei pea kellelegi liiga tegema oma koosolemisega. Me teeme lihtsalt neid samu asju mis varemgi.”

„Sa ei mõtle seda ju ometi tõsiselt?” Sandra vaatas mehele suurte silmadega otsa. Kuidas ta sai välja pakkuda, et nad oleksid sõbrad? Nad ei ole ju enam sõbrad. Nad ei saa enam kunagi sõpradena väljas käia. Või saavad? Kui ta ei teeks midagi sellist Erkoga koos mida ta varem poleks teinud siis ta ju võiks mehega koos olla. Siis ta võib-olla veenduks, et see pole ikka see. Ja temaga koos on lõbus ja hea. ..

„Sa mõtle selle peale. Ma lähen sel nädalavahetusel viimast korda suusatama Kuutsekale. Vanasti me käisime seal ikka koos. Mõtle selle peale. Ma tahaksin, et sa kaasa tuleksid.”

„Kes veel tulevad?”

„Tavapärane seltskond. Mul on autos üks vaba koht veel. Karl pole vist suusatamise kohapealt ümber mõelnud veel?”

„Ei. Ta ei salli seda. Ma annan sulle teada, aga teelt tahaks ma tulla küll. Ma pole sel aastal lauda kasutada saanudki.”

Tegelikult oli see ju väga hea plaan. Ja mäe peale minekust ei suutnud Sandra kunagi ära öelda.

Kõik muutus korraga lihtsamaks. Ta saab olla mehe lähedal kes ta hinge pöörlema ja keerlema paneb ning samas olla enda vastu peaaegu aus. Üle pika aja naeratas ta tahtmatult Erkole.  Mees märkas seda ning tema silmi ilmus sära. Ülejäänud lõuna möödus nädalavahetuse plaane tehes ning vanu aegu meenutades.

Tööle tagasi minnes helistas ta Karlile.

„Tsau kallis! Kuidas läheb? Kuule Erko kutsus mind Kuutsekale hooaja lõpetamisele. Ma polegi saanud sel  talvel mäele. Mis sa arvad kas oled nõus lastega olema?”

„Tere kallis! Muidugi olen. Ja millega Erko siiani tegelenud on? Teda pole nii ammu silmapiiril olnud?”

„Eks tal ole oma elu ka. Kaua ta meid kahte ikka lõbustab.”

„Nojah. Kuule, aga ma teen oma plaanid ringi siis ja vaatan su laua ka üle.”

„Sa oled nii armas. Karl…”

„Jah?”

„Ma armastan sind!”

„Mina sind ka!”

Sandra lõpetas kõne ning asus tööle. Vähemalt üritas. Eelseisva nädalavahetuse ootuse magus valu segas seda suuresti.

10

Laupäeva varahommikul ootas Sandra südamevärinal Erko saabumist. Karl aitas tal asjad õue viia ning soovis siis head reisi.

„Tervita Erkot minu poolt ka ja ütle talle, et ta peab su tervena koju tagasi tooma. Muidu ta peab mulle vastust andma!”

„Ehhee! Eks ma ütlen talle edasi. Ja siis vaatan nukralt pubiaknast kuidas teised lõbutsevad.”

Naine kallistas meest hüvastijätuks ning suudles teda pikalt.

„Sa ikka võtsid ainult suusatamise asjad kaasa? Mul on tunne nagu hakkaksid välja kolima.”

„Millest selline tunne?”

„No selline kirglik hüvastijätt…”

„Ole nüüd! Kuhu ma teid siis jätan? Naljatilk. Arvad, et kolin kuutsekale vä? Talve alguses saaksin ma su murest aru, aga nüüd, peaaegu kevadel??”

„Ok. Kuule lõbutsege hästi!” ütles mees õlgu väristades ning uksevahelt lehvitades.

Uks sulgus ja läinud ta oligi. Kohe hetke pärast sõitis Erko maja ette pardal unine kuid lõbus seltskond. Erko aitas ta asju autosse ära mahutada ning siis pressis naine end tagaistmel ees ootavate sõprade juurde. Kuna ta oli kõige pisem siis istus ta keskele. Ta toetas oma käe Erko istmele ning puudutas kergelt mehe õlga samal ajal talle tahavaatepeeglisse naeratust saates.

Mees vastas ta naeratusele ning lükkas käigu sisse. Seiklus algas!

Tartusse jõudes tehti üksmeelne otsus, et on vaja midagi süüa. Üksmeelselt otsustati ka seda kuhu sööma minna. See oli juba vana asi, et peatuti ühes väikses kohvikus kus pakuti suurepäraseid toite väga mõistliku hinna eest. Uksest sisse astudes leiti eest teine autotäis sõpru kes olid varem teele asunud. Nad said just oma sööke kätte ning püüdsid saabujatele ruumi teha.

„Teie ka siin? Miks sa mind ei üllata…” kilkas Sandra.

„Nojah, te ju venisite mis hirmus. Me ei jõudnud enam oodata ja pealegi oli tankida vaja. Kere on naa hele.” Tuli lärmakaks vastuseks.

Sandra ja Erko sattusid kõrvuti istuma. Kas see nüüd juhuslik oli, seda ei teadnud Sandra arvata, aga järele mõeldes, siis nad olid ju alati kõrvuti istunud. Igal pool ja alati, vaatamata sellele kes nende teisel käel istus.

„Ega sa ei kahetse, et tulid?” uuris Erko vaikselt.

Sandra naeratas talle vastuseks. „Ei kahetse.”

Sandra kummardus, et oma jope taskust, mis rippus Erko selja taga nagis, rahakotti võtta. Ta käsi oli mehe kaela ümber ning ta huuled riivasid mehe põske. Küll väga kergelt, peaaegu märkamatult. Natuke pusimist ja rahakott oligi käes. Kuid see hetk mis teistele märkamatuks jäi oli nende kahe jaoks eriline. See oli üks hetk paljudest taolistest, mis nad endale lubada said. See tundus nii süütu, kuid selle taga oli palju tundeid ja emotsioone. Üks sekund kestis nende jaoks terve igaviku.

Sandra võttis laualt menüü ning hakkas seda süvenenult lugema. Erko toetas oma käe naise seljataha ning kallutas pea naise oma kõrvale.

„Näita mulle ka mis siin täna pakutakse.”

„Ma arvan, et ma võtaksin nende suurepärase kanapasta. Ja suuure tassitäie kohvi. Ma unustasin hommikul oma tassi köögi laua peale.”

„Ahh. See siis oligi teistmoodi täna hommikul. Ma koguaeg mõtlesin, et mis see küll on mis puudu on sinu juures,” lõõpis Erko.

Tellimused esitatud ning jutt läks eelootavale päevale. Uuriti miks Sandra nendega selle talve jooksul varem ühinenud pole.

„Mul oli nii hea meel, kui Erko eile ütles, et sa ka kaasa tuled. Ma arvasin juba, et sa oled suusatamise maha jätnud ja pühendudki ainult oma neljajalgsetele karvastele sõpradele.”

„Gerly, kuidas ma saaksin seda teha! Lihtsalt kiire on olnud koguaeg. Aga te olete mu mõttes alati olnud. Ja mu mõtted on mäel koos teiega koguaeg olnud.”

„Sellepärast siis oligi koguaeg nii vähe ruumi mäe peal. Sina laiutasid seal oma egoga.”

„Taavi, ole vait, ega mu ego nüüd nii suur ka ole.”

„Ha ha haaa!! See on veel suurem. Ime, et me siia üldse ära mahume kui sina siin oled.”

„Marek, lõpeta ära! Vaata kui väike ma olen.”

„Jajah.. Väike keha, aga hiigelsuur ego. See on nagu uus vanasõna või midagi sellist lausa.” Naeris Erko.

„Loe alati lepingutes väikeses kirjas olevat teksti. Seal peitub tõde.” Ütles Marek.

„Ja mis sinu kasutuslepingus kirjas on? Millised hoiatused või konksud?” päris Erko naisele silma tehes.

„Kurjam. Ma unustasin lepingu koju. Nüüd ostsite põrsa kotis. Aga eks tagastamisel ole näha mis sanktsioonid rakendatakse. Eriti sellisel juhul kui mind osade kaupa tagastatakse.” Ning pöördus siis Erko poole. „Ma unustasingi sulle Karli hoiatuse edasi anda. Ta lubas mind välja ainult sinu vastutusel. Sa pead tagama selle, et ma ühes tükis koju tagasi jõuaksin.”

„Selge siis. Kõik aitavad vaadata selle järgi, et Sandra täna mäe peale ei läheks.”

Seltskonda saatis lõbus naerupahvak.

11

Mäe peal oli juba palju rahvast vaatamata varastele hommikutundidele ja sellele, et mägi oli avatud olnud kõigest pool tunnikest.

Autodest haarati oma varustus ning mindi mäele.

Kõigile kes on käinud talvel mäe peal ei pea vist selgitama mis toimus seltskonna hinges. Neile kes seda kunagi proovinud pole, soovitan soojalt. Minge ja saage teada, millise hingevärinaga sa jõuad mäe peale ja siis sealt oma esimese sõidu üle pika aja teed. Ja see iiling mis mäest alla tuhiseda on. Kuidas algul tuled veidi ebakindlamalt ja kuskil poole mäe peal tunned juba, et kõik on meelde tulnud ning lisad kiirust.

Siis ootad uuesti tõstukisabas ning kannatamatus on hinges, et saaks juba!!! Seltskonnad lagunevad ja saavad jälle kuskil punktis kokku. Kui keegi kukub siis on kohe paar sõpra või võõrast abikätt ulatamas ning sind püsti aitamas. Osavamad lähevad vallide vahele hüppeid sooritama ning ülejäänud naudivad kiirust, head ilma ning toredat seltskonda. Kõik kes sel hetkel mäe peal on, on kui tuttavad ja sõbrad. Näe, temaga satume koguaeg tõstuki järjekorda ja temast tahaks kiiremini alla jõuda.

Mäe peal on kõige erilisemad alati väiksed lapsed. Vanemad lükkavad nad mäest alla ja siis liiguvad need väikesed pussakad alla peaaegu otsejoones. Nad on nii lahedad. Uskumatu tasakaaluga peaaegu purunematud ja kukkumiskindlad. Nende tasakaalukese on muidugi nii madalal ka, et seal polegi kukkumine võimalik. Uskumatu osavusega liiguvad nad suurte vahel ning sul jääb vaid kahetseda seda, et sinu lapsepõlves midagi sellist polnud.

Möödus mitu tundi enne kui Erko ja Sandra mäe peal uuesti kohtusid. Sandra potsatas keset mäge istuli maha ning otsustas korraks hinge tõmmata enne kui edasi läheb. Mõne hetke pärast tuhises ta juurde Erko ulatades talle abikäe. Ta tõmbas Sandra nii suure hooga püsti, et mõlemad kukkusid uuesti. Naerdes tõusti teineteise najal uuesti püsti ning siis sõideti juba koos mäest alla.

Koos võeti järgmine tõstuk. Erko hoidis Sandra ümbert kinni ning nad lasid end üles mäe peale vedada. Nad sõitsid sedasi vaikides mitmeid kordi alla kuni Erko pakkus välja mäe teisele küljele minekut. „Seal on pikem liug.”

Lauad võeti alt ära ning jalutati läbi lume tagumisele nõlvale. Seal oli alati vähem rahvast ja kuidagi intiimsem õhkkond. Teepeale jäid mõned pingid ja Sandra soovis mõneks hetkeks istuda.

„Jalad on täitsa läbi. Hullumaja täiesti.”

„Me oleme kõva neli tundi sõitnud ka juba. Tegelikult oleks pidanud pubisse minema. Ülejäänud seltskond vist ongi seal. Ma ei märganud neid enam viimase sõidu ajal kuskil.”

Sandra viskas end istumise asemel lumele selili ja tõstis jalad pingile. „Ohh kui hea!!!”

„Ära lollita, külmetad ennast ära.” Riidles Erko.

„Ma võtan mäestikupäikest hoopis.”

Erko sirutas naisele käe ning püüdis teda püsti tõmmata. Tal õnnestuski see peaaegu kuid siis kadus tasakaal ja ta lamas naise kõrval lumes. Naerdes viskas naine tema poole lund ning tabas meest otse kraevahele. Erko haaras käpikutäie lund ning püüdis seda naisele samuti kraevahele toppida.

„Appi!! Ei tohi!!!”

„Tohib ikka. Sina ju mulle tegid.”

„Paluuun äraaa teee!!”

„Ahh või nüüd palud… ei mingit halastust.” Mees püüdis naise oma käte vahele ning hoidis teda kõvasti kinni talle kõrva sosistades. „Ma võin sinuga nüüd teha mida ma tahan.”

„Mida sa siis minuga ära teha tahad kõike?”

Mees vaatas naisele pikalt silma enne kui ütles: „Ma ei tea. Või tegelikult ma tean, aga ma ei julge sellele isegi mõelda. Ma tahan sinuga lihtsalt koos olla. Sind enda läheduses näha ja tunda su puudutusi…” mehe silmad uppusid naise omadesse. Sandra toetas oma pea mehe rinnale ning mees lihtsalt hoidis teda.

„Lähme sõitma.” Teatas Sandra mehest eemale tõmbudes ning lauda haarates.

„Mul on ikka veel hea meel, et sa tulid.”

„Mul on ka. Ma tundsin sellest siin kohutavalt puudust.”

12

Ööseks oli neil broneeritud mäe lähedal asuv majake. Suurem osa seltskonnast oli sinna jõudes juba lõbusas meeleolus. Tüdrukud läksid kööki süüa tegema ning poisid panid sauna küdema ning asusid kaminas liha küpsetama.

Välja otsiti alkohol ning pidu võis alata. Pikk ja väsitav päev värskes õhus oli kõiki siiski niipalju väsitanud, et mõne tunni jooksul vajus enamus vooditesse magama, et hommikul varakult jälle mäele minna.

Tavapäraselt istusid õllepudeli taga Marek ja Taavi kes arutasid maailmaasju ning võtsid saunast viimast. Gerly ja tiina kirusid oma mehi taga ning Erko ja Sandra istusid niisama kamina ees diivanil ja rääkisid vaikselt.

„Ma tahaksin siia sedasi jäädagi. Elulõpuni.”

„Erko!”

„Vabanda. Ma võin ju unistada.”

„Ma ei tea. Ära muuda seda liiga raskeks.”

„Sa teed mu õnnelikuks oma lähedusega.”

„Erko. See kõik… Palun ära luba mul teha midagi mida ma hiljem kahetseks.”

Mees sättis end naisele lähemale ning noogutas nõusolevalt.

„No mis te tuvikesed siin kudrutate? Tulge sauna parem! Taavi pani veel puid alla. Leil on superhea!” See oli ülemeelikult purjus olev Marek kes noortele kaela langes.

„Me juba käisime saunas. Enam ei jõua, aga kutsuge tüdrukud endaga. Nad muutuvad seal oma mehi kirudes nukraks juba.” Ütles Sandra meest eemale lükates. Marek nägi uusi ohvreid ning asus neid ründama. Ja edukalt. Tal õnnestus nad endaga sauna meelitada.

Sandra ja Erko jäid kahekesi kaminaruumi. Sandra tahtis püsti tõusta et kaminat kohendada, kuid mees haaras ta hoopis endale sülle. Ta toetas naise selja patjadele ning kummardus ta kohale. Ta hingamine muutus kiiremaks kui ta huuled naise omadele lähenesid. Sandra sulges silmad. Mehe huuled puudutasid juba tema omasid, kui naine pea ära pööras. Erko langetas  pea ohates naise rinnale. Ta kuulis kui kiirelt naise süda lõi.

Nad oleksid sedasi hommikuni jäänud kui saunatajad suure naeruga poleks kaminaruumi saabunud.

„Mis teil juhtus?” uuris Erko neilt.

„Taavi küttis sauna nii kuumaks, et seal saab leili visata ainult avatud aknaga,” naeris Gerly.

„Aga mis teie siin teete?”

„Lobiseme. Pole ju sada ammu näinud. Sandra oli oma asjadega nii hõivatud siin pool aastat, et sõprade jaoks polnud üldse aega.”

„Ahah…” muigas Tiina ja sättis end noorte kõrvale diivanile.

„Kusjuures sa kadusid tõesti ära. Tahad sa sellest rääkida? Kas mees ei lubanud õue mängima või?” uuris Tiina.

„Ole nüüd, Karl käis ju päris sageli väljas,” sekkus vestlusesse Gerly.

„Mul oli lihtsalt kiire. Lapsed ja hobused ja töö. Lihtsalt kõik jooksis kokku ja siis juhtuski sedasi, et sõbrad jäid hooletusse. Häbi muidugi on tagantjärgi, aga mis sa teed.”

„No ja nüüd pole Erko nõus su kõrvalt enam sammugi eemale astuma? Isegi käsi ei saa sust eemale?” lõõpisid tüdrukud.

„Loomulikult mitte! Muidu kaob jälle pooleks aastaks ära,” andis mees ka kohe vastulöögi.

Tegelikult oli selles seltskonnas alati olnud teatud vabameelsus lubatud. Samas sekkusid kõik kui asi läks konkreetselt kellegi petmiseks. Seda ei sallitud. No ja teinekord tehtud ülemeelikud teod jäid kindlasti kõik nende inimeste teada. See oli vaikiv kokkulepe juba aastaid ja see toimis.

Niisiis anti seekord noortele teada, et kõrvaltvaatajatele on piirid käes. Praegune on küll veel lubatud, kuid kui sellest üle minnakse siis toimub kindlasti sekkumine.

Teinekord inimesed ei tea mis nad purjus peaga teevad ning kahetsevad seda hommikul. Aga milleks siis sõbrad on?

Niisiis tõmbasid sõbrad kõrvale ja lasid Erkol ja Sandral rahulikult kahekesi olla. Kuna hetk oli rikutud jätkati lobisemist tühjadel teemadel. Sandra pani oma pea mehele sülle ning mees laotas talle peale pleedi. Jututeemad said otsa. Vaadati vaikides kaminatuld kuni Sandra silmad kinni vajusid ja ta unemaailma kadus.

Erko silitas ta juukseid mõnda aega ning viis siis tüdruku voodisse magama. Kui ta oli Sandrale teki peale pannud ning headööd musi talle põsele andnud enne lahkumist haaras tüdruk ta käest ning palus, et mees sinna jääks. Erko heitis ta kõrvale ning võttis teki all oleva tüdruku kaissu.

Järgmisel hommikul valutas kõigil midagi. Enamjaolt valutasid kõigil liikmed, kuid oli ka neid kellel oli korralik pohmell. Vapramad läksid pärast hommikusööki kohe mäele, nõrgemad maandusid enne mäe peal asuvas pubis.

Seekord teineteist silmist ei kaotatud ja sõideti ühiselt nii mäest üles kui ka alla. Kui hämaraks hakkas minema otsustati koju tagasi minna. Kell polnud küll palju, kuid inimväimetel on piirid. Isegi siis kui mäe peal on väga tore olla.

Koju sõites keerasid enamus end magama. Sandra istus jälle taga keskel ning nad suhtlesid tahavaate peeglist pilke vahetades.

Tallinnasse jõudes viis Erko Sandra viimasena koju.

„Tänan sind.”

„Mille eest sa mind tänad?” uuris Sandra.

„Nende kahe ilusa päeva eest. Mul on hea meel, et sa tulid ja et me jälle suhtleme. Ma loodan, et ma näen sind varsti.”

„Mina samuti.”

13

Sandra ja Erko kohtusid päris sageli. Käidi koos jalutamas ja söömas või siis koos sportimas. Erko proovis ratsutamist selgeks saada ja kui ilmad vähegi lubasid käidi metsas jalutamas hobustega. Nauditi koos olemist ning teineteise seltskonda. Korra või paar olid nad ka suudelnud, kuid Sandra püüdis seda vältida. Sest alati pärast midagi sellist tundis ta end koju minnes halvasti. Karlile oli raske otsa vaadata ja see süütunne kestis uskumatult pikka aega.

Kevad oli läbi ning kätte jõudis suvi.

Ühel päeval järjekordselt ratsutamast tulles tekkis jälle see hetk kus Erko hoidis naist käte vahel ning tema huuled liikusid vaikselt naise omadele lähemale. Õrn puudutus põsele ja siis kaelale … Pikk silmavaatamine ja kui mees silmad sulges, et Sandrat suudelda keeras naine pea kõrvale ning lükkas tahtmatult meest endast eemale.

Erko käed vajusid jõuetult külgedele ning ta jalutas tallist välja. Sandra leidis ta talli ees pingil istumas.

„Tead mis. Ma ei suuda enam,” ütles mees kui  Sandra ta kõrvale istus. „ma tahan midagi enamat. See kõik on imeline. Sinuga koos olemine- ma ootan seda hetke hinge kinni pidades. Mu süda lööb miljon korda sekundis kui ma sind näen või sa puudutad mind. Kui ma su häält kuulen on mu jalad nõrgad ja ma pean istuma. Ma näen sind ikka veel unes ja ma ei oska enam ilma sinuta midagi teha. Sa oled kõik minu jaoks. Aga sina.. sina annad mulle ainult natukene. See oli tore alguses. See oli tore veel mõnda aega tagasi, aga täna ma sain aru, et see ei saa sedasi edasi kesta. Mul on vaja hakata oma elu elama. Ma ei saa enam elada sinu nimel. See on tühi lootusetu suhe. See ei jõua kunagi kuskile.” Mees vaatas seda rääkides enda ette ning valis iga sõna hoolikalt. Ta ei tahtnud vaatamata oma valule naisele haiget teha.

Sandra oli seda hetke hingevärinal oodanud. Ta sai aru, et ühel päeval peab see lõppema. Ta ei teadnud millal või kuidas, aga ta ei uskunud, et see nii kaua üldse kestab. Olgem ausad. Talle endalegi oli sellest kõigest vähe. Kuid ta ei saanud oma põhimõtete vastu. Ta ei saanud ka Karli maha jätta. See ei tulnud kõne allagi. Erkoga koos oldud poole aasta jooksul mõistis ta, et armastab oma meest tõeliselt. Kuid ta armastas ka Erkot. Ta ei olnud nõus kummastki loobuma. Ta vajas neid mõlemaid.

Tema silmi tikkusid tüütud pisarad. Oli seda nüüd vaja. Ta ise oli selles kõiges süüdi ju!

„Anna mulle andeks.” Ütles ta siis.

„Ma ei saa aru?”

„Anna mulle andeks, et ma nii isekas olen. Ma poleks pidanud sinuga suusatama tulema. Ma oleksin pidanud sind endast eemale hoidma ja sa ei oleks praegu õnnetu. Aga ma olin isekas ja ma tahtsin seda tunnet kogeda, mis mul sinuga koos olles on. See on nii eriline, aga sa tead, et ma ei saa. Mul on nii kahju!”

„Mul ka. Aga sa ei pea vabandama. Mina ise palusin sult seda. Ma ei tea mis mu mõtteis oli. Ma lihtsalt vajasin sind enda kõrvale ja vajan ka nüüd. Aga see ei vii kuskile. Ma ei taha sind sundida tegema midagi mida sa pärast kahetseksid. Palun ära nuta.” Mees pühkis naise silmist langevaid pisaraid.

„Ma lõpetan tallis ära.” Naine tõusis püsti ja läks tagasi talli. Tema peas küpses plaan Erkoga magada. Ta pidi teada saama mis tunne see on. Ta oli sellele juba ammu mõelnud, kuid siis meenus talle Karl. Praegu mõtles ta vaid sellele kui valus oleks kaotada hetked Erkoga oma elust.

„Ma ei maga sinuga!” teatas mees resoluutselt. Nad sõitsid parasjagu kodu poole ning naine palus mehel tema poole sõita. „Sa kahetseksid seda pärast ja ma ei tee seda. Ma viin su koju.”

Sandra ei öelnud sõnagi enne kui auto tema maja ees peatus.

„Kas ma näen sind veel?” küsis ta enne ukse avamist.

„Ma ei tea. Ma helistan sulle kui selleks valmis olen,” vastas mees naisele otsa vaatamata.

„Erko,” alustas Sandra kuid mees katkestas teda.

„Sandra, ma armastan sind!” ta võttis naise pea oma käte vahele ning suudles naist pikalt. „Ma armastan sind meeletult. Palun ära helista mulle. Ma pean sinust üle saama. Ma loodan, et ühel päeval kui see enam haiget ei tee, siis ma helistan sulle ja kõik on nagu enne. Anna mulle aega.” Ta kallistas naist kõvasti ning sosistas siis, „Palun mine nüüd …”

Sandra astus autost välja ning mees sõitis minema. Alles siis hakkasid naise silmist pisarad ojadena voolama. Sedasi nuttes seisis ta maja ees kõnniteel kuni Karl koju tuli.

„Mis juhtus?” Karl võttis ta ümbert kinni ning lohutas teda. „Tahad sa sellest rääkida?”

Sandra raputas pead. Mehele toetudes läks ta tuppa ning langes seal voodile, et ennast magama nutta.

Hommikul ärkas ta kohutava peavaluga ning nutmisest paistes silmadega. Pisarad mis välja nutmata jäid tekitasid nüüd talle meeletu peavalu. Karl tõi talle teda nähes kraadikalaasi, mis näitas kõrget palavikku. Järgmised päevad möödusid naisel une ja ärkveloleku piirimail. Ta nuttis nii unes kui ilmsi. Karl ei küsinud midagi. Sandra ei teadnud kas ta on midagi unes rääkinud või ei, kuid ta võitles uneski kahe mehe vahel suutmata lõpuks aru saada kumb on kumb ja kus või kes ta ise on.

Millalgi kunagi muutus ta uni rahulikuks ning pisarad ei voolanud enam. Karl tõusis ta voodi kõrvalt kergendusohkega ning läks lõpuks ometi magama. Ta oli need päevad kõik naise kõrval istunud ja teda lohutada püüdnud. Ta sai aru, et naine elas midagi väga üle, kuid ta ei teadnud milles asi on. Ta oli kahtlustanud naist petmises, kuid tal puudusid tõendid. Ta oli isegi kahtlustanud, et naine petab teda Erkoga, kuid teades nende sõpruskonda, siis ta eeldas, et selline asi ei saa juhtuda. Ta oli otsinud mitu kuud vihjeid kuid need jõudsid kõik ummikusse. Ta ei saanud midagi tõestada.

Sel päeval kui ta leidis naise maja eest kõnniteelt nutmast teadis ta et see kõik on läbi. Ükskõik mis see ka olnud oli, nüüd on see läbi. Ta otsustas, et kui Sandra soovib siis ta ise räägib sellest. Kui ta ei taha siis las see jääb nii nagu oli. Tal olid selleks omad põhjused.

14

Sandra ei kohtunud Erkoga kaks aastat. Ta kuulis sõpradelt, et mees oli Ameerikasse sõitnud varsti pärast nende viimast kohtumist ning siis katkestanud ühenduse kõigiga.

Sandra oli lõpuks ometi saanud oma elu rööpasse ja lootis, et sama on ka Erkoga. Ta mõtles mehe peale sageli ja igatses tema järgi, kuid tunded tema vastu olid jahtunud. Ta oli õnnelik oma pere keskel. Vähemalt ta arvas nii.

Ühel päeval, kui Karl oli soome tööreisile sõitnud kõlas uksekell ning ukse taga seisis naine väikese lapsega. Laps võis olla umbes aastane.

„Kas me võiksime sisse tulla?” palus ta.

„Kes te olete? Ma arvan, et te olete aadressiga eksinud,” ütles Sandra ja valmistus ust kinni panema. Naine lapsega takistas teda.

„Ma arvan, et me oleme õiges kohas. Sinu mehe nimi on Karl ja sina oled Sandra. Teil on kaksikud kes sel sügisel kooli läksid. Sa armastad hobuseid ja sa oled päris hea ratsasportlane.”

„Ma ei saa aru. Kes te olete?” Sandra oli segaduses.

„Ma arvan, et me võiksime seda kohvitassi ääres arutada. Ma tõin külakostiks su lemmikut kaasa.”

Sandra hinge hakkas halb eelaimdus tekkima. Ta vaatas naist ja talle meenus, et ta oli seda naist varem näinud. Kus? Seda ei suutnud ta meenutada. Siis vaatas ta lapsele otsa ja tema tundus veel tuttavam. Loomulikult! See laps nägi välja täpselt samasugune kui kaksikud sama vanalt.

„Te vist aimate midagi. Kas me võime nüüd sisse tulla?” küsis naine lapsega.

Sandra noogutas ning astus kõrvale. Ta kutsus lapsed, et need poisiga tegeleksid senikaua kuni nemad räägivad.

„Ma kuulan,” ütles Sandra tugitooli istudes ning kohvitassi kätte võttes.

„Saame siis tuttavaks. Minu nimi on Merike. Minu poja nimi on Kaarel ja tema isa on Karl.”

Sandra käsi hakkas kergelt värisema ning ta asetas kohvitassi lauale.

„Ma tulin siia sest Karl ise ei julge seda teha.” Naine rüüpas kohvi ning jätkas siis: „Me kohtusime aastaid tagasi kui ta korraldas mu maja ehitamist. Me sattusime ükskord jutusoonele ning sealt edasi läks kõik juba iseenesest. Me oleme koos juba mitu aastat. Meie poeg on pooleteist aastane. Karl armastab sind väga ega taha sulle haiget teha. Sel ajal kui ta kahtlustas, et sul on suhe kellegi teisega tegime me ühiseid plaane ning ta lootis, et saab lõpuks minu juurde kolida. Siis me otsustasime ka lapse saada. Kuid siis, enne kui ma sünnitada jõudsin otsustasid sina oma suhte lõpetada ja Karl hakkas rohkem kodus olema. Meie jäime kõrvale.” Naine vaatas kuidas ta jutt Sandrale mõju avaldas. Jah, kullake, su mees teadis su suhtest! Mõtles ta. Ja nüüd lõpetan ma su ilusa elu igaveseks! Ning jätkas siis valjusti,: „ Meil on Karliga ühine kodu ja tema uus firma on minuga kahepeale.”

Loomulikult! Sealt ta seda naist teadiski. Nad olid mehe tööjuures paar korda juhuslikult kohtunud. Tuli Sandrale meelde.

„Sa oled piisavalt hõivatud, et mitte midagi märgata. Ta on aastaid jaganud ennast kahe pere vahel. Kuid tema süda kuulub nüüd lõplikult mulle. Ma olen uuesti lapseootel ning me otsustasime lõpuks ometi kokku kolida. Igaveseks. Karl ise ei suuda seda sulle öelda. Seega tulin mina seda tema eest tegema. Loomulikult jääb sulle teie maja ja korter ning ta hakkab teie lastele korralikku elatisraha maksma. Samuti on teie lapsed meie juurde alati oodatud. Ka otsustasime, et Karl kirjutab oma firma sinu nimele. Meie ühine ettevõtmine on ilusti jalad alla saanud ja sina saad tema firma ülevõtmisega hästi hakkama. Sa oled seal algusest peale töötanud ja firmal läheb hästi. Sa oleksid parim uus omanik sellele ettevõtmisele. Sedasi saaksid sa ka rahastada oma hobi.”

Sandra oli kohvitassi unustanud ning vaatas suurte silmadega naisele otsa. Millest ta ometi räägib? Miks ta vait ei jää?! Millal see unenägu lõppeb? Ta püüdis meenutada hetki millal mees kodust ära oli ning millal ta teda petta sai, kuid talle ei meenunud midagi kahtlast. Ta oli oma elusse ja iseendasse niivõrd süvenenud olnud kõik selle aja, et ei olnud tähelegi pannud millega ta mees tegeleb. Ta oli teda kinnisilmi usaldanud ning arvanud, et kõik on korras. Tegelikult, aga oli kõik valesti.

„Karl tuleb soomest tagasi kahe päeva pärast. Ta palus sul tema asjad kokku pakkida ning kui sa soovid siis võid selleks ajaks kodust ära minna kui ta neile järgi tuleb. Tegelikult pole tal midagi siit vaja, sest tal on meie kodus kõik olemas. Tema jurist võtab sinuga järgmisel nädalal ühendust ning korraldab teie lahutuse ning varade ümberkirjutamise.”

„Kas see on kõik?” uuris Sandra siis.

„Jah. Ma arvan küll. Ahjaa. Ma loodan, et sa ei hakka skandaali korraldama. Ta tagab sulle ilusa elu ja edaspidi on kõik juba sinu kätes. Kuid kui sa hakkad jama korraldama siis tea, et sa jääd kõigest ilma.”

Naine tõusis, kutsus oma poja ning lahkus.

„Emme, kes see tädi oli? Tead kui naljakas see väike poiss ütles issi pilti nähes, et see on tema issi.”

„Lapsed, kas ma saaksin hetke mõelda. Minge palun oma tuppa natukeseks ajaks.”

„Emme. Kas see tädi on issi uus naine? Kas issi läheb meie juurest ära?”

Sandra võttis oma lastel ümbert kinni ning kallistas neid. „Ma ei tea seda veel. Ma pean teie isale helistama.”

„Emme, kui issi ära läheb siis me saame hakkama. Sul oleme ju meie!”

Sandra vaatas oma lapsi ning kallistas neid veel kõvemini. Laste silmi valgusid pisarad ja siis juba nutsid nad kõik koos.

„Te peate teadma, et teie pole selles süüdi kui issi ära läheb.” Ütles ta neile. „Ma tahan, et te sellest aru saaksite ja meelde jätaksite.”

„Emme, me teame seda. Meie klassist ühe tüdruku isa läks ka ära ja ta ema korrutab seda talle koguaeg kui ta nutab. Me ju saame temaga veel kokku eks?”

„Te mu väiksed tarkpead. Ma olen väga uhke teie üle, ning ärge kunagi unustage, et ma armastan teid väga!”

15

Karl kinnitas tolle naise juttu. Nädala pärast, notarist tulles istus Sandra üksi köögis ja jõllitas laual olevaid pabereid. Ta oli lapsed oma ema juurde viinud üheks õhtuks ning ei teadnud mida nüüd teha. Tegelikult oleks pidanud ta nädalavahetusel toimuvateks võistlusteks treenima minema, kuid tal polnud tahtmist. Hobused tunnetasid ta paha tuju ning see oleks lõppenud suure nendevahelise tüliga kus Sandra oleks ära rikkunud mitme kuu saavutused.

Seega ratsutamine jäi ära. Ta võttis telefoni kätte ja hakkas telefoniraamatut lappama, et leida kedagi kellega koos oma mure uputada.

Talle jäi silma Erko number ning täiesti tahtmatult valis ta numbri. Ta oli seda ka varem proovinud ning alati oli ta saanud teate, et number asub väljaspool levi piirkonda. Täna, aga kostus telefonist kutsuv toon.

„Tere Sandra!” kostus teiselt poolt rõõmus hääl.

„Tere!” kogeles naine vastuseks.

„Kuidas sa juba teadsid, et ma tagasi olen? Ma pidin sulle mõne aja pärast helistama. Ma polegi tegelikult veel kedagi näinud ja sa oleksid esimene olnud kellele ma helistanuks. Mul on hea meel, et sa …” mehe jutu katkestasid naise nuuksatused.

„On sinuga kõik korras? Sandra räägi minuga!” Mehe hääl muutus murelikuks.

„Ma võtan sinuga uuesti ühendust kui ma olen sinust üle saanud.” Olid mehe sõnad nende viimasel kohtumisel kõlanud. „Muidugi. See on ju loogiline! Mida ma loll lootsin?!?!” see kõik käis Sandra peast läbi mehe rõõmsat häält kuuldes. Ta katkestas kõne enne kui nutukrampides kokku kukkus.

Erko leidis ta põrandalt hüsteeriliselt nutmast. Ta läks naise juurde ning haaras ta sülle.

„Kallis, kõik saab korda. Ma luban sulle!” ta lohutas naist nii kuidas oskas. Kuid Sandra nuttis ikka edasi. Ta oli Merikese külaskäigust alates püüdnud koguaeg tugev olla ning mitte nutta. Ta oli seda teinud laste pärast ja uhkusest ja hirmust kaotada kontroll iseenda üle.

Erko hoidis teda hommikuni. Kui naine hommikul silmad avas nägi ta esimesena mehe valgel t särgil musta laiku tema ripsmedushist mis nuttes üles sulanud oli ning mille ta kõik mehe särgile nühkinud oli. Mees naeratas talle tervituseks oma säravvalgete hammastega ja suudles teda põsele.

„Kuidas sa ennast tunned?” uuris ta murelikult.

Sandra kehitas õlgu. Ta ei teadnud kuidas ennast tunda. Tema sees oli kõik tühi.

„Tahad ma teen sulle kohvi?” uuris mees.

Naine noogutas.

„Sa mine niikaua dushi alla kuni ma kohvi teen. Eks?”

Naine noogutas uuesti.

Samal õhtul istusid Erko ja Sandra kahekesi diivani peal ja Erko lõpetas oma lugu sellest millega ta vahepeal teinud oli.

„Ma olin juba limusiinis ja valmis registreerimisele sõitma kui ma sain aru, et ta on järjekordne tüdruk kelle ma endale sinu järgi olen valinud. Ma vaatasin talle otsa ning sain aru, et ta isegi ei meeldi mulle. Ja siis ma taipasin, et ma tegin valesti siit ära minnes ning iseenda ja sinu eest põgenedes. Ma oleksin pidanud sinu eest võitlema. Ja selleks ma siia tagasi tulingi.”

„Ja selgus, et sul ei olegi vaja minu eest võidelda. Mind on lihtsalt maha jäetud ja..”

„Ära mõtle sellele enam! Ära ole kurb! See on parim mis üleüldse juhtuda sai. Sa ei pea enam meie vahel valima. Karl tegi ise oma valiku. Tee nüüd sina oma valik. Tee nii nagu sinu süda õigeks peab.”

„Ma ei saa seda valikut täna teha. Ma ei saa sulle täna öelda, et jah! Ma olen sinu ja me oleme elulõpuni õnnelikult koos. See poleks sinu suhtes aus. Ma pean enne mõned oma haavad ravima, aga ma luban sulle, et enam ei ole mingeid piiranguid. Me võime koos olla täpselt niikaua kui me ise tahame ja kuidas tahame. Kui sa ainult suudad mulle andestada selle mis ma sulle kunagi tegin…”

Erko noogutas vaid vastuseks ning suudles naist pikalt ning kirglikult.